Meie majutus on peaaegu parim terves linnas, ainult pesumasinat pole. Selle-eest oleme Rethymno super beach’i keskosast 2 meetrit kesklinna poole ja vaja lihtsalt ujukad seljas üle tee minna ja merre astuda. 

Nii lihtne see muidugi pole, sest meie rannas on onu. Selline korraldaja, päikesevarjude ja päikesevoodite rentija. Onu kordab koguaeg oma mantrat: 10 euros for two sunbeds and umbrella, and even shower cost 50 cents! Nothing is free!

Tahtsime lihtsalt korraks vette minna ja jätta rätikud ühe varase hommiku tõttu veel vabale taburetile. Pidime siis jätma vee piirile liivale. Me oleme lihtsad inimesed, ennegi liiva peal rätikut hoidnud.

Rand on ilus ja liivane, lained vahvad ja kaugemal lendab kodanikke langevarjuga ringi, inimesi sõidutatakse banaanil, rannast saab osta karastavat ja paksendavat. Igal pool tehakse businessi, nothing is free!

Sain patareid oma kuulamise abimasinale, olen taas sotsiaalne ja valmis suhtlema. Täna puhkame, väljas on 32,5 kraadi sooja viludas, päikese käes on üsna soe. Kohati tundub, et oleme kõigele vaatamata linna ühed tumedanahalisemad valgenahaliste sugukonnast. See Elefonissuse rand pani ikka korraliku põntsu. Sealses rannas viibitud aeg ja päikesevõtt oli kõik viisipärane, aga randa minek ja tulek (kokku pea 4 km) ning riietevahetuse kabiini ootejärjekorras päikese võtmine ületas meie naha taluvuse piiri.

Me oleme valmis andma meie praegusele majutusele Booking.com süsteemis 10 punkti kümnest. Ja soovitame, kui keegi kunagi siia tulles otsib apartment tüüpi elamist. 

Beach Holiday Home on nimeks ja Bookingu laos asub ta siin. Kõrval on pood ja kohvik ja saja meetri raadiuses on neid veel umbes 100 toidukohta, mis on avatud hommikust hilisõhtuni ja valmis kõiki teenindama. Köök koos riistadega on ka olemas, aga vaevalt, et siin keegi endale muna hommikul praeb, kui tänaval igast august paistab söögiahvatlusi.
2 ööd siin maksis meile 152 eurot. Külmikus oli liiter vett ja laual puuviljad, väike kohvi ja suhkruvaru samuti. Korter on avar, 2 konditsioneeri ja magamistuba II korrusel. Maja ees privaatne terrass päikesevarju, laua ja toolidega. No mida veel tahta, kui siis ainult pesumasinat, aga seda pole…

Kati on igapäevaselt eriti hommikuti nii palju käinud, et kui kõik kilomeetrid kokku liita, oleks ta vist juba poolel teel koju. 🙂 Eile kogus kilomeetreid 14 ja täna vist üle 25 km. Suure osa sellest kõndis linnas, et mehele leida ja hiljem tutvustada kohalikke vaatamisväärsusi. Aga nagu ta ise ütles, et talle see sobib ja meeldib, see on kõige tähtsam.

Leppisime kokku, et läheme kell 13 linna peale, Kati tutvustab mulle majakat ja kindlust ja sadama tavernaid jne. Kati tuleb jalutamast meie apartmenti tagasi ja avastab enda pealt miskid heledad triibud. Ta on juba nii ära päevitunud, et seal ei saa enam midagi pruunimaks minna, aga käis käisteta hõlstiga mere kaldal ja tagasi tuli nagu oleks esimest korda sel aastal päikest näinud, maika seljas 🙂

Mul on ka üks asi, mis ikka igal reisil peab juhtuma, ma pean saama oma Pasta Carbonara. Patuselt hea toit, kui on hästi tehtud. Vahel tehakse ka halvasti, aga tänane sai küll 9,5 punkti 10-st kätte. Muide 10 punkti Pasta Carbonara eest sai stabiilselt umbes 2008 aasta paiku Riia kokteilibaar “Lounge 8”. Sellest ajast seda toitu armastan ja aeg-ajalt testin, eriti reisidel, et kuidas tehakse. Reisil olles ju võib 🙂

Meie siis Katiga söönud, Kati sõi grillitud Halloumi juustu prae lisanditega. Oli ka väga hea. Sattusime sinna meie kodukoha lähedusse sööma muidugi ühe üsna veenva sisseviskaja abiga. Vanem mees, üsna frivoolne, aga kuna me nagunii läksime sööma, siis andsime talle võimaluse.

Pandi ilusti istuma, menüü ja andsime tellimuse, aga vett ei toodud, nagu olime lõuna-osariikides harjunud. Palju sööjaid ka polnud, aeg venis ja meie sisseviskaja hakkas kõrtsi teises servas kahele ca. 50+ naisterahvale meelitusi jagama ja nendega suhtlema. Saime aru, et vennikesel oligi lõbus, kuna tema mootorroller oli kohe sealsamas naiste laua kõrval. Mootorrolleril on ju saba peale kinnitatud selline lukustatav panipaik.

Ülo Tuulik oma raamatus “Külatraagik” kirjutas sellise lause: “Kadakas on kena põõsas, aga kui seal veel asunik peidus on, siis paremat puud annab haige peaga otsida.” Vot mis mul veel vanuigi sellest ammuloetud raamatust meeles on… 🙂

Ühesõnaga see sisseviskaja käis oma rolleri vahet ja tal oli seal Raki või Ouzo pudel peidus. Natuke võttis ise ja siis valas ka naistele. Ja siis korraga kuulen, et sellised toostid ikka nagu “Terviseks ja terviseks” Tead ju küll, kuidas see välismaalastele meeldib… Kuulsin veel Kiitos sõna ka. Ma ei oska praegu öelda, kas seal oli eesti või soome inimesi või siis meie armas sisseviskaja lihtsalt rääkis, mis teadis.

Eile, kui suhtlesin ühe müüjaga, ta küsis, kuskohast me pärit oleme. Mina vastan: from Estonia. Tädi naeratas armsalt ja ütles, et viimasel kolmel aastal on eestlasi palju käimas, varem olla tema meelest vähem olnud. Võta siis kinni, kas on nii või pole.

Rethymno sadama tavernate piirkonnas tabas Katit roosimüüja. Meesterahvas andis alguses Katile 2 valget roosi ja kui Kati need rõõmuga vastu võttis, siis selgus, et selle eest tuleb välja käia 1. euro. Mul on münte taskus ja Kati pöördus minu poole, et anna talle 1 euro. Roosimüüja märkas siis mind ja pani minu päikeseprilli raami vahele ka väikese murtud roosi. Mul polnud 1 eurost, oli kahene. See ajas tal juhtme nii kokku, et võttis kaheeurose ja enne lahkumist veel minu päikeseprilliraami vahelt minule antud roosi ka kaasa ja kadus rahva sekka. Big business 🙂

 Natuke veel jalutasime, vaatasime üle sadama, muuli ja majaka. Mere ääres on parem jalutada, seal on tuulisem. Kui läksime kesklinna majade vahele siis meeldis mulle poodide uste lähedal kaupa vaadata, sest tavaliselt on ukse kohal kliimaseade, mis puhub külma õhku alla. 🙂 Hakkasime koju tulema, pikk päev ka seljataga ja kuum ning kindel soov oli ujuma minna.
 
Oma korterisse jõudes oli Katil toss nii väljas, et ei soovinudki kohe kusagile minna. Mina ikka läksin, meri ju siinsamas kohisemas. Ja õieti (õigesti) tegin. Ma ei tea, kumb variant on õige.
 
Laine oli selline vahva, rahvas lustis lainega ja kui olin vast 10 minutit seda nautinud, tulin ja võtsin ka kaamera kaasa, et seda seisundit seal lainetes kaasa filmida. Mina olin küll nagu poisike – rõõmus ja rahul. Merd näed harva ja siis peabki rõõmustama. Video peaks sellest olema jutu lõpus.
 
Ja muidugi seiklus onuga käib ikka päeva lõpu juurde. Sama onu, kes hommikul raha küsis tema toolide puudutamise eest… Et tal ka muud teha pole…
Ühesõnaga ma siis peale meresuplust loputan ennast liivast ja soolast puhtaks rannas oleva dussi all ja tema kohal nagu 5 kopikat ja meie vahel arenes järgmine dialoog:
Onu: Are you from Swell hotel?
Mina: Yes, sure
Onu: You can’t shower here, Your shower is 25 metre this direction. (rehmab käega)
Mina: May I finish here?

Onu lahkudes rehmas taas käega: ok, only today, but tomorrow…

…tõlkija Valeeria Villandi, helioperaatorid Herman Vahtel, Roman Sabsay, režissöör Eugen Rozenthal, toimetaja Luule Žavoronok. Teksti lugesid…”

Homme sõidame saare pealinna Heraklioni, kus on plaanis 2 ööbimist ja nendevahelisel ajal uudistada linna ja ümbrust, eriti Knossost.