Lend Helsinkist Bangkokki kestis pea 10 tundi ja läbisime umbes 8450 kilomeetrit enam-vähem 11-12 km kõrgusel, keskmise kiirusega alla 900 km/h.
Tegelikult eelnes sellele veel 11 tundi Helsinki lennujaamas ootamist. Mõtlesime küll vahepeal, et käime jalutame Helsinkis paar tundi, aga mõtteks see jäigi. Aga pole midagi viriseda. Kui tahad maakera voldi taha ka vaadata, siis peab selleks ka kannatust varuma. 🙂
Täpselt 24 tundi peale kodus ärkamist maandusime Bangkokis. Lennukis ärkvel viibinud lennuvaatleja tegi kindlaks radariandmetele toetudes, et olime täpselt Kabuli kohal, kui pool oli lennatud ja pool veel ees.
Kui ma eile mainisin, et Helsinki lennujaam on päeval üllatavalt vaikne, siis see oli muidugi ennekõike aasiasse lendavate lennukite väravate, ehk Gate number 50 ja pluss väravate kandis. Keskel pulbitses pudrupada endiselt kuumalt.
Lennukile minek sujus kenasti. Tegime enne kodus Check-In’i ära, sest Finnairi app telefonis pakub lahkelt võimalust 36 tundi enne esimest lendu ennast sinna ära regada. Hiljem siis vist lihtsam selle võrra.
Eriline boonus oli koha valimise võimalus pikemal lennul… Suurem Airbus, mis seda vahet liigub, pakub võimalust inimestel istuda üheksakesi reas, igas tulbas 3 inimest. Äpp näitas ära, et tark apastraat pani meid juhusliku valikuga istuma akna alla, et harjuksime päikesevalgusega jne. Pakkus küll võimalust kohti muuta, aga tegelikult ikkagi ei suutnud meie soove ära salvestada… Ja me ei tahtnud ennast äriklassi paigutada, vaid lihtsalt 3 kohta vasemale…
Tugevamale kodanikule tundub jällegi mõnus istuda vahekäigu ääres, et saad jalgu sirutada, jalutama ja vetsu minna ilma teisi segamata. Akna alla meid istutades meil kadus see võimalus ära. Kui veel juhtub kolmandaks tulpa tulema selline suurem ambaal, siis istudki seal 10 tundi ja turbulentsi ei karda. Ja sööd silmade ja ninaga, aga käed hoiad lennu ajal lihtsalt lõdvalt kohas, kus neil on võimalik olla (kogu viisakuse juures). Kati sai endale aknaaluse tooli, mina siis keskele ja ootame põnevusega, et kes siis kolmandaks loosiga sai…
Sel korral oli jumal iirlane – pani kenasti pisikese Tai naisterahva mu kõrvale kolmandaks ja ma sain võimaluse endale territooriumi kehtestama asuda. Käepidemed on minu ja jalgadel on ka põhjust veidi ennast lõdvestada.
Siis tekkis väike segadus reisijate hulgas, kuna miski saksa meeterahvas arvas, et tema peaks hoopis sellel Tai naisterahva kohal istuma… Pärast selgus muidugi, et nii läkski… Saksa mees oli keskmise kehaehitusega, sõbralik ja tore inimene. Elab juba 11 aastat Tais ja õpib hoolega inglise keelt. Vaatasime kogu lennuaja filme, tema ikka oma monitorist ja mina omast. Kati magas peaaegu kogu reisi ja tema monitorile panin jooksva reisiinfo kuvama (kus asume, kõrgus, kaugus, aega lennu lõpuni jne.). Hea oli vaadata, väga mugav süsteem… 🙂
Taisse lennates tuleb ära täita iga lendaja kohta selline immigratsiooni paber, kuhu lähevad tavalised andmed, nagu ennast hotelli sisse registreerides. Täitsime lennukis selle kenasti ära.
Saime Bangoki lennujaamas sabas seistes teada, et ma olin kogemata seal enda ankeedis rahvuse unustanud märkida, sõbralik järjekorra kontrolli töötaja tõmbas sinna punase markeriga triibu peale, et saaksin selle korda teha enne päris julma tegelase ette ilmumist. Julm tegelane on passikontroll, kes istub oma putkas ja käsib tuima näoga vaadata kaamerasse ja siis tembeldas passi ja selle eelnevalt täidetud paberi igalt poolt siniseks, jättis osa endale ja osa mulle tagasi. Sellega saame siis Taist tagasi koju lendama asuda… Natuke meenutas mulle see seda lugu Ilfi ja Petrovi raamatust 12 tooli.
Et istus ühe nõukogude asutuse sissepääsu ukse juures kurja näoga kontroller, kes kõigilt sisenejatelt sissepääsuluba nõudis… Ja kui seda polnud, siis laskis niisama edasi… 🙂
Ma ei teagi, kuidas seda asja siin Tais peaks nimetama. Igal pool on miski vormis ja vahel ka tähtis tegelane, kellele on antud roll ja vile. On see siis rongijaamas, kus ta (iga vaguni ukse juures oma!) reguleerib rongist lahkuvate ja peale minevate inimeste liiklusharjumusi, või näiteks iga endast lugupidava hotelli ukse ees on vähemalt üks vormis mees, kes on tavaliselt sõbralik ja abivalmis (proovib kohe taksot tellida, kliendi tulekul “lööb kulpi” jne. Pühakodade ja turistiobjektide juures sama asi. Siis on tavaline, et kitsas läbipääsukohas on 2 töötajat – piletimüüja ja vormis piletikontroll vilega…
Terve linna süda on täis kõikvõimalikke “sisseviskajaid” ja sama eesmärki teenivaid tuk-tuki juhte.
See meid Bangkoki puhul ikka veidike häiris, et linnas saab liikuda vaid ühe (vaevalt äratuntava inglise keelse) refrääni saatel – “Sir, do you need new costume? Taxi, Sir (Madam), where are you from? Estonia, ou so far… Sir, I have your size shirts, Sir, tuk-tuk (uuema ja parema väljanägemisega tuk-tuki juht ütleb siinkohal taxi…), 40 bahts – lets drive around, jne. (kui sellele liimile minna, siis on kesklinna kullapoed poole tunniga selged ja ülikonnaproovid ka nõrgematel tehtud. 🙂 )
Uskumatu elujänu ja visadus on nende takso- ja tuk-tuki juhtide sisse kodeeritud. Pole olemas pettumust, on ainult võimalus veelgi vähemate seast leida sõitasoovija…
Aga inimesed on siin ikka toredad ja head. Toimetavad omasoodu ja naeratavad. Tegelikult olid nad oma “kaubandusettevõtetes” koguaeg “Hold” asendis, pea kummargil telefoni kohale ja midagi seal mängides või kellegagi suheldes. Siinsetele inimestele meeldivad mulje põhjal suurimad Androidi telefonid.
Kuna saabusime varasel hommikutunnil, ehk kell 9 juba linna uudistama, siis oli ehmatavalt palju lihtsalt tänaval maas- ja paljudel juhtudel lausa keset tänavat magavaid inimesi, natuke ka kerjuseid ja muid hulkureid.
Aga see tähendab, et bisness alles kogub hoogu, õhtuks on kõik augud, mis maja fassaadis natuke sissepoole lähevad, täis igasugust kola ja asju müüvaid tegelasi, vaheldumisi tänavatoiduga ja loteriipiletitega.
Kati sai oma (kauaoodatud) mangod ja arbuusi ja ananassid kõik kohe puhastatult kätte. Neid siin pakutakse ja hind oli varieeruv, aga ikka hea. Sõime ühes kohas kohalikku restoranitoitu, milleks olid hiina nuudlid, vahva kastmega, hiidkrevetid ja salatiks “püsikud” ka. Hiiglama hea oli, nad ikka oskavad kohe.
Siis tegime otsa lahti ka massaažirindel, s.t. käisime pediküüris. Üks sisseviskaja hakkas hõlma ja hindadest rääkima. Läksimegi vaatama ja lasin endalt kontsad maha võtta ja küüned korda teha. Esimest korda vist viimase 52 aasta jooksul… Nii tubli tegelane oli, et lasin siis sõrmed ka üle käia… Kokku läks 10 eurot ja pool kilo nahatükke… 🙂
Meie tänane ja homne udupeen peatuspaik, Bangkok Royal Rattakosin Hotel, oli tegelikult nende teadmata, vähemalt minu jaoks väike kinnisvaraäri. Nimelt aprilli lõpus kinkis Kati mulle sünnipäevaks mitte Vana-Toomase lambi või miski riidepoe kinkekaardi, vaid hoopis osaku kaheks ööks sellesse hotelli. Jagan seda nüüd kinkijaga omakorda. Lisaks sain Katilt üheks teiseks tähtsaks päevaks kingiks 800 Tai bahti, kindla sihtotstarbega see massaaži peale ära kulutada. Massaaži pole veel saanud, aga takso ja rongiga saime juba sõita nii, et raha Eestis kaasa ei vahetanud. Igati hea investeering.
Hotell on väga hea asukohaga ja maitsva hinnaga. Natuke eelnevalt uurides olid kliendid vahel kurjad tagasisidet andes, aga praegu ei saa me nuriseda… Kõik on ok, teenindajad viisakad. WIFI on kaugemates tiibades olematu, see on ainus puudus praegu…
Kuna magada saime vähe eelmise ööpäeva jooksul, siis nüüd õhtu veidike unisem.
Homme aga läheme Bangkok’ki tagasi ja vaatame, mis sel korral meile ette jääb.
