Ootused ja tegelikkus

Pettumus = kõrged ootused versus tegelikkus.

Meeldiv üllatus = madalad ootused versus tegelikkus.

Tänane päev pani millegi pärast mõtlema sellistel teemadel…

Hommikusöök söödud, panime ajama, et üle vaadata ennast interneti kaudu meeldivaks või tuntuks teinud turistilõksude kohad. Täiesti heas mõttes ja ilma igasuguse irooniata.

Ma olin kodutööna endale selgeks teinud kohad, mis jäävad teele ja mis oleksid külastamist väärt, paljude puhul on vaja ka maršruuti veidike kohendada. Autoga reisides on see lihtne ja tehtav. See on autoga reisimise tugev pluss.

Maršruudi koostamisele aitavad kaasa Google otsingud, a’la: “budapest best things to do” või “budapest sightseeing” vms. Sealt peaks juba päris hästi vastu vaatama olulisemad kohad ja sündmused, millest ei tahaks ilma jääda. Budapesti asemele võib kirjutada ka mõne teise piirkonna või linna nime. 🙂

Näiteks olid natuke üle haibitud mu meelest need Balatoni järvest edelas asuvad Heviz termid. Kui kellegi on liigestega probleemid, siis ehk on see ka hea ja abiks. Kõik müüvad seal tervist ja SPA rõõme jne. Meie jaoks oli see ehk enim oodatud reisisündmus. Mu liigesed seda just vajasidki. 🙂

2 päeva erinevaid SPA rõõme ja vahvat ajaviitmist. Puhas puhkus ja muretu elu. Tegelikult olime sunnitud hotelli vahetama ja reisiplaane muutma. Kui hotell ei oleks osaliselt maha põlenud ja kõik lubatu oleks olemas olnud, siis ehk olekski kõik hästi olnud… Aga see on meie selle suve puhkus ja selle kordaminek. Ootused ja tegelikkus… 🙂

Sealt edasi liikusime Verdi Grand hotelli, mis oli lihtsalt Bookingu poolt üks suunatud valikutest, mille me heaks kiitsime ja see oli seni kõikide meie reisi majutuste parim hotell, igas mõttes ja üldse mitte kõige kallim…

Viimase Budapesti hotelli hommikusöök oli ka selline komsii-komsaa. Nagu oli peaaegu kõik vajalik olemas, samas midagi jäi kripeldama. (Ametlik hommikusöögi hind oli 7 eurot) Munad olid ainult keedetud ja magusavalik oli Kati arust kehvake. Mina magusa osas ei oska kaasa rääkida, kuna olen nõrk tarvitaja. Teenindus oli ka inimestest sõltuv. Eilne admin oli selline positiivne ja lahendustele orienteeritud. Tänane täitis kenasti augu ära, aga ei midagi enamat. Näiteks, kui hakkaisme lahkuma, tegime Check-outi, teatasime, et sõidame nüüd parklast minema, tehku värav lahti. Lubas suure suuga teha. Seisame suletud värava ees juba mitu minutit, värav on kinni ja lahti ei lähe. Sisse minnes sain. aru, et tütarlaps oli suure suuga tegev arbuusi söömisega toitlustusalas ja seal puudus värava avamiseks vajalik nupp. Tuli talle seda pisiasja meelde tuletada…

Võtsime suuna Egeri peale. Eger. on kuulus veinipiirkkonna keskus. Ajaloolise taustaga, 16.-ndal sajandil suutis see piirkond ennast kehtestada türklaste vastu ja sellest on kirjutatud romaan Egeri tähed. Kes on lugenud, see teab.

Enne Egerit on kaardil ennast kuulsaks teinud koht nimega Sódomb, kus on uhked soolamäed maa seest paistmas, Kui ma nüüd millestki valesti aru ei saanud, siis see oli lihtsalt tükike kohaliku SPA atraktsioonidest. Reklaampiltidel oli see kuidagi imposantsem, tegelikkuses natuke vähem… Nendega lähemaks tutvumiseks oleksime pidanud ennast SPA klubi liikmeks möllima ja siis oleks ehk paremini paistnud, aga me ei teinud seda…

Egeri tänavad olid vahvad, kitsad ja kivisillutisega kaetud tänavad, igal pool süüakse ja pakutakse jäätist ja veini suveniirkarbis. Palinkat samuti. Palinka on kohalik, ametlikult müüdav samakas. Palinkat tehakse viimamarjast, õunast, pirnist, aprikoosist and you name it. Ostap Bender Ilfi ja Petrovi 12 toolis ja Kuldvasikas kirjeldas ka natuke seda olukorda 🙂 . Aga samakas ei pea olema 20 eurot pool liitrit. Aga on ja sellepärast me seda ka ei ostnud. Jällegi ootused ja tegelikkus – raha jäi alles.

Jätsime sel korral Tokai piirkonna külastamata, kuna aeg pressis peale ja tuli valikuid teha. Viimase matsu pani Google, kust ma ei leidnud Tokai asula kohta üldse infot. Ei elanike arvu, ega muu sellise kohta. Tuntud veinipiirkond, kus toodetakse aromaatset valget veini. Ilmselt oleks vaja hakata seal piirkonnas veinimaju külastama. Seda meil ajaliste piirangute tõttu plaanis polnud…

Seda veini on mujalt ka saada ja veidike ostsime seda kaasa Miskolc’i linnast, kus me lõunapausi tegime ja pisut shoppasime.

Oleme oma reisiga tagasiteel koju ja teeme kokkuvõtteid. Reisi planeerides mõtlesin, et teeme peale Balatoni järve lõunakeskuses ja hotellides peatumist tiiru läbi lõuna Ungari. et saaks ikka maast sotti jne. Aga me oma Googeldamise oskusega sealt lõunast suurt midagi ei leidnud, mille pärast geograafilist haaret laiendada. (tõenäoliselt on ka vastu vaidlejaid). Tundub, et seal on valdavalt ikkagi põllumajanduspiirkond ja sellist turisti magnetit on vähe. Sestap läksimegi üsna otse Budapesti ja veetsime seal 4 päeva.

Vaatasime meid huvianud kohad üle ja mõned kohad ka korduvalt. Süda on rahul. Natuke võime nüüd Ungariga rahulikult võtta ja muid alasid avastada. Eelmiset reisist jäänud Ungari igatsus, mis meil oli enne reisi, sai nüüd täidetud. Oleme valmis järgmisele tasemele liikuma, nagu öeldakse…

Ungari teema lõpetuseks – kuigi keel tundub täiesti arusaamatuna ja võimatuna arusaamise seisukohalt, on selles keeles olemas igale reisisellile 2 vajalikku sõna: tänan ja tänud (inglise keeles – Thank you and Thanks – Köszönöm ja lihtsalt Kösz. 🙂

Aga nüüd tuleb see VAU pool…

Ise enese rikutusest ja sellest, et me sõidame juba pikki vahemaid tagasiteed ja ei vaja muud, kui kiiret ja odavat öömaja. Oleme 2018.a. ööbinud Kosice linnas. Ja ei mäleta sellest ööbimisest mitte mütsigi. Ilmselt ööbisime linna servas ja ei läinud linna avastamagi.

See oli suur viga. Meie tänane majutaja (Apartment Ela Centre) võttis meiega juba hommikul ühendust, et täpsustada, kuna me jõuame jne. Suhtlus oli meeldiv ja kõik ladusas inglise keeles.

Kohale jõudes selgub, et me oleme linna keskväljakust ja Püha Elisabethi katedraalist vast 50 meetri kaugusel. Auto on turvaliselt pargitud väravaga kaitstud hoovi. Korter on suur ja avar. Võõrustaja Ela annab meile ülevaate lähedal asuvatest linna vaatamisväärsustest, restoranidest ja hommikusöögi võimalustest. Lihtsalt imeline.

Me tulime siia linna, kui (mulle) tuntud kaevurite linna, kus midagi nagunii ei toimu. Aga kõik on vastupidi – kesklinnas on palju elu nautivat rahvast. Muusikaline purskkaev ja paar puskkaevu niisama ilusat veel juurde. Peatänav on kahelt poolt polsterdatud terrasside ja kohvikutega, rahvas veedab aega ja täiega naudib seda. Hinnad Eestist (pärsi palju) odavamad. Selline mõnus tunne oli siin olla ja selles rahulikus melus osaleda. Midagi siin tehakse igatahes õigesti!

Püha Elisabethi kiriku uksed kenasti avatud ja mingil ajal alustas seal õhtune missa. Läksime ka sisse ja väga ilus ja pühalik sündmus. Rahvast palju, osad turistid, kõik toimetavad oma oskuste ja teadmiste piires. Meile meeldis see elav missa.

Tulime ju siia vaid ööbima, saime aga seni parima õhtuse elamuse.

Kui ma varem Bratislava ja Slovakkia kohta midagi pahasti arvasin, siis mulle tundub, et Kosice peaks olema pealinn ja mured oleks ehk lahendatud. Kosice on suuruselt teine linn riigis. Ma muidugi ei tea, millest ma räägin. Meie kogemuse põhjal on Kosice palju parem koht elamiseks ja toimimiseks, kui Bratislava.

Järeldused järgmise aasta reisiks: