Oleme jätkuvalt vaimustunud Slovakkia suuruselt teisest linnast – Kosicest. Eilne õhtune melu kesklinnas oli selline ühtpidi rahulik, teistpidi palju rahvast ja igalpool on avatud terrassid ja rahvas naudib õhtut ja seltskonda. Seda ei ole lihtne kirjeldada, aga see meile tõesti väga meeldis ja jättis väga hea mälestuse. Ootused olid meil madalad, aga tegelikkus oli väga hea. 

Ärkasime suht vara ja kuna meile polnud ette nähtud maja poolt hommikusööki, siis läksime seda ise otsima. Kell oli 7 hommikul. Tuterdasime mööda peatänavat edasi-tagasi ja ootasime 7.30 saabumist, siis pidi avanema meie öömaja lähedall itaallaste kohvipood. Aga korraga Kati näeb läbi akna silti: “Breakfast Menu”, ja hakkame seda lugema. Andur, mis pidi inimese lähenedes klaasist ukse avama, tegi oma tööd perfektselt. Ja oleme korraga hotelli Ambassador fuajees. Vestleme ja saame hotelli hommikusöögi 8 eurot näo peale. Kusjuures väga hea hommikusöögi. Ilus linn ja väga toredad inimesed.

Peale hommikusööki läheme ööbimiskohta tagasi, et asjad kokku panna ja valmistuda teeleasumiseks. Sel ajal, kui mina vannitoas asjatasin, käis Kati varahommikust linna üle vaatamas. Telefon oli kaasas ja kell 08.07 oli seis Püha Elisabethi kiriku ees selline:

Mõne aja pärast väljus sealt kirikust Kati sõnul paarsada inimest… Pühapäeva hommik ja usklik rahvas…

Kuna oleme Kosices mitmendat korda, siis selgub, et 2018. aastal olime siin ja siis ma kirjutasin selle linna kohta järgmist: 

“Jõudsime oma tänasesse ööbimisepaika Slovakkias, Košicesse. Väike lihtne linnake, aga külalislahke. 
Kuna apartemendis puudus WC paber, siis pidime poodi seda otsima minema. Iga inimene, keda kõnetasin inglise keeles, oskas vastata inglise keeles.” (https://eendra.ee/rain/viinamarjad-valmivad-hilissugisel/)

See on nii huvitav, et sama asja kohta võid saada erineva tulemuse, sõltuvalt eelnevast hoiakust ja teadmistest…

Meie päevaplaan nägi ette Kõrg-Tatrate ületamist, gondlisõitu Tatranska Lomnica’s (https://goo.gl/maps/3seqQywtsufrM1Dh9) ja jõudmist Krakowisse. Ilm oli igatahes ilus ja soe, kui me hommikul sõitu alustasime. Isegi palav kohati.

Eelmisel korral tahtsime samuti minna seal Tartranska Lomnica’s gondlisõitu nautima. Siis oli selline paks vihm ja mägedes vihm pole selline lihtne veejooks. Tol korral sel põhjusel jäigi minemata. 

Täna hakkab ka enne kohale jõudmist vihma sadama ja temperatuur kukkus koguni 9 kraadi peale. Kohale jõudsime, aga kuna ilmale sobilikku riietust meil kaasas polnud, siis jäi jälle gondlisõit nautimata… Taas põhjus kunagi tagasi tulekuks…

Küsimus targematele: Kas seal mägedes sajab kogu aeg? Kas peabki sellise ilmaga alati arvestama suvisel ajal?

Sõita oli tänase plaani järgi vaja ca. 260 km, puhast sõiduaega kulus sellele 4-5 tundi. Seal vahepeal olid mingid teetööd ja uute teede ehitamised, korraga liiklus sisuliselt seisis ja kiirabi kihutas läbi meie autoderivi jne. Aga kohale Krakowisse me siiski jõudsime. 

Krakow on ka üks meie lemmiklinnu olnud ennekõike sellise mõnusa melu pärast, mis käib ümber kesklinna ja turuväljaku.

Mõnus on siia jõudes minna sinna turuväljakule, leida sobiv söögikoht, ja siis nautida seda melu, mida seal pakutakse. Hobutõllad teevad rahvale väikese raha eest platsil sõitu, esinejad siin-seal ja melu, mis tekib siis, kui rahvast on palju ja kõigil on hea olla. Seal on ka aktiivne kauplemine kõrvaltänavatel kullast kuni juustuni. Igale ühele midagi…

Ootasime tänast taaskohtumist Krakowiga väga. Jõudsime kohale ja saime oma hotellitoa kätte. Kotid nurka ja samune turuplats on siit vaid 500 meetri kaugusel. Läheme teele.

Nende ootuste ja tegelikkusega on ikka vahel kummaline lugu. Meie ootused olid kõrged, me teadsime, mis tuleb ja millele saame loota. Meie teadmise kohaselt oli siin söök hea ja õlu soodne. Teenindus pigem hea.  

Rahvast oli kohutavalt palju, ilm oli jahe ja pisut tuuline, leiame gaasisoojenditega söögikoha, istume ja saame varsti ka tellimuse antud. Kuna me käisime vahepeal kusagil bensuka sööklas söömas, siis hullu nälga polnud. Kati võttis cappuccino ja Apple Pie with Icecream ja mina kohaliku vaadiõlle ja juurde pelmeenid (dumplings).

Kati cappuccino oli imelik ja kook oli selline … Minu õlu oli nagu õlu ikka, aga need pelmeenid olid nõrgad (Siim Susi 4B 🙂 ). Hinnad olid paraku kõrgemaks läinud ja maksta sai ainult sulas. Euro neile sobis, ma ei tea, mis kursiga nad seda tegid. 27 eurot küsisid, said 30 eurot koos jotsiga. Poola on tegelikult suht odav riik, aga see vist on nagu Tallinna Raekojaplats, et turistidelt tulebki raha ära võtta. Kõrge ootus ja nõrk tegelikkus = pettumus…

Lihtsalt kommentaariks, et lõunatasime mingis sisemaa bensukas, kohalikus restoranis ja seal maksis 2 suurt snitslit koos kartuliga, mida ei olnud võimalik koguseliselt ära süüa ja korraliku salatiga ja lisaks veel liitrine apelsini mahl kokku 13.03 euri.

Aga Poola on jätkuvalt lahe. Katile meeldivad hoolitsetud õued ja aiad. Ilusad elupuud ja pügatud põõsad. See on see, mis rändajale silmaga näha on. 

Normaalne riik ja sõbralikud inimesed. Ka inglise keel on mu meelest hakanud nooremate inimesteni jõudma. Saab ikka igal pool juba hakkama.

Koduni on 1200 km. Ühe soojaga on ehk liig, teeme veel Kaunases öömajaks peatuse. Ja siis juba koju…