Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, et olime Katiga kõik NG kollased aknad üles leidnud ja ainus, mis seni kättesaamatuna püsis, oli Piirissaare sadamas asuv kollane aknake. Põhjuseks ilmselt tema asukoha eripära.
Sõber Heino kutsus juba 2020. aastal laevaga lõbusõitu tegema ja olimegi peaaegu minemas, aga asi tuli ette…
2021. aastal enam pääsu polnud. Plaanisime kuu aega juba ette, et 26.06.2021 teeme uhke merereisi ja külastame lõpuks seda “viimast” akent. Kui oodatud päev koitis, siis selgus, et valmis olid sellele uhkele veematkale minema 4 head sõpra: Heino, Villi, Allan ja Rain. Katil ilmnesid ootamatud asjaolud ja temaga peame sinna veel kunagi uuesti minema.
Aga see veeralli oli mõnus.
Sõit algas hommikul kell 8.00 Luunja sadamast ja tagasi olime seal kell 20.00. Ilm oli super ilus ja maheda tuulega. Heino oli kõik reisuks kenasti ette valmistanud, laev tangitud ja ankrud lihvitud. Jungad olid ka täitsa valmis. Villi sai esimesena õigused rooliratta hoidmiseks ja kogenud juhtiva töötajana pidas roolimehe ametit väga vilunult. Rain sai ka käe valgeks nii jõel, kui ka meresõidul. Allan sai endale roolivahi merel (tegelikult ikka järvel, aga minusugusele maarotile oli Peipsi ikka suur koht).
Kui meeskond oli selgeks vaielnud, kas peale Emajõe suuet peaks minema Piirissaart otsima põhja- või lõuna poolt, saime juba poide vahelt läbi lupsates peagi ka saarele.
Ühe otsa sõiduajaks oli ca. 5 tundi ja kütust kulus edasi-tagasi reisule 60 liitrit. Eilne äikesetorm oli saarelt elektri ära ajanud ja tähtsamates kohtades käisid diiselgeneraatorid ja tegid voolu. Oleksime hea meelega ennast turgutanud kohaliku söögiga, aga elektri puudumisel, kasutasime vana-head Saaru poe nippi, et kõigepealt päästame jäätised. Sellepärast kohalikust poest tegimegi vastavad ostud ja see sobis selle päeva kliimasse ülihästi.
Parme sai saarel kohatud ja neile plaksutatud piisavalt. Nägime Emajõe suudmes ära Ameerika rahvuslinnu – Valgepea-Merikotka (ta oli kõrgel ja üsna ilusti vaadeldav). Kuna meil ühtegi ornitoloogi pardal ei polnud, siis muidugi võisime ka midagi segi ajada. Aga tiivad olid suured…
Kui tahad teada, kui hästi rahvas elab, peab ikka vaatama, mis toimub vee peal. Nägime uhkeid kaatreid ja vahvaid seltskondi nendega tiirutamas. Kaldarajatised on ka muljetavaldavad. Kes suurt paati ei saa endale lubada, saab kala püüda, kas kaldalt või mõne lihtsama aluse pealt.
Kui prillid nina pealt pealaele lükkasin, andsid poisid teada, et ma sobivat hästi kas mõnda pandast tehtava filmi peaosasse või siis panka röövima, sest mu nägu oli muutunud selle lühikese reisile kulunud ajaga… Kuna kandsin vapralt oma Taist toodud maikat, mis pidi mind kuuma eest kaitsma, siis kodus selgus veel üht-teist… Ma olin raskete koduste põllutööde tõttu ammu ennast täiesti pruuniks päevitanud, Kati vahel ütles, et ma polnud Tais ka nii pruun…
Vaadake viimast pilti!!
Lõpp hea – kõik hea! Tahan tänada Heinot vahva võimaluse eest sõita tema juhtimise all sellel reisil ja kõiki selle reisi reisiselle. IME LINE! VIKING LINE! SILJA LINE! jne. 🙂
Olen kuulnud päris paljude inimeste suust, et käiakse samuti kollaseid aknaid otsimas ja neid kohti avastamas. Selleks need aknad ju olidki mõeldud. Asi toimib!
Lisainfot Piirissaare kohta saab siit: Piirissaar − saar kahe järve piiril (puhkaeestis.ee)
Meil Katiga oli neid avastada igatahes väga mõnus ja hariv ajaviide. Soovitan soojalt!
Pilte tegid: Heino, Allan ja Rain
