Aeg on armutu ja isegi siis, kui vihma sajab. Ja sajab ikka kenasti, peaasjalikult iga päev, õnneks enamasti õhtuti, kui me nagunii enam ringi trallata ei ole plaaninud.

Täna hommikul panime autole hääled sisse kell 7 ja võtsime suuna Poznani peale. Meil on eesmärk jõuda kella 12-ks Poznani raeplatsile, selle piirkonna turistidele esimese asjana reklaamitud sokuvõitlust vaatama.

Enne seda tuli aga autole parkimiskoht leida. Teeäärsed tasulised kohad olid meie sealt mööda sõidu ajal hõivatud. Panin Google Maps rakendusele peale parklate otsinguks ja voilaa, leidiski paarisaja meetri kaugusel raekoja (vana turu) platsist meile koha. Parkimine pole siin ka kallis, umbes euro tunnis läks.

Meie aga valmistame etenduseks raeplatsil, ise midagi erilist aimamata, mis seal ootab või saab. Kohale jõudsime umbes 11.35 ja saime kohe ka parimale kohale kõrtsis laua. Rahvas alles hakkas kogunema. Tegime tellimuse ka, Cappuccinod ja Crème brûlée Katile ja minule minu uus lemmik supimaailmas – Poola rahvussupp – Zurek. 

Istume ja naudime kohvi, rahvas koguneb. Kõik istekohad on ammu läinud. Meie lauas olevad vabad toolid vallutasid Poola vanaema ja -isa koos kolme lapselapsega. Rahvas on elevil, kõik vaatavad üles, hoiavad telefone stardivalmis. Raekoja kell teeb paar heledat kellalööki, kohe algab… 

Palusin tehissõbral mulle selle sokuloo kirja panna ja siin ta siis on:

16. sajandil, kui Poznani raekoda oli äsja uuesti üles ehitatud pärast tulekahju, kutsuti sinna tähtsaid külalisi, et näidata uue hoone suursugusust ja uut tornikella. Selle sündmuse auks pidi toimuma pidulik pidusöök. Kokk pidi valmistama pidulistele peene praetud hirve, kuid juhtus äpardus – roog kõrbes põhjalikult ära.

Kokk, olles meeleheitel, jooksis lähedalasuvasse metsa, et leida asenduseks uut looma. Seal õnnestus tal kinni püüda kaks noort kitsetalle (või sokku). Ta tõi nad linna ja pani köögis ootama, kuni ettevalmistused saaks tehtud.

Aga sokud pääsesid köögist põgenema ja jooksid raekoja torni, kus nad ronisid kella mehhanismi juurde. Seal hakkasid nad rahva silme all üksteisega sarvi kokku põrgatama, pakkudes kõigile lõbusat vaatepilti. Linnarahvas oli vaimustuses ja otsustas sokkude naljaka võitluse jäädvustada.

Seetõttu paigaldatigi Poznani raekoja kellatorni mehhanism, mis iga päev kell 12:00 keskpäeval toob nähtavale kaks sokku, kes sarvi kokku põrgatavad. See meelelahutus kestab tänaseni ja on üks Poznani populaarsemaid turistiatraktsioone.

Vaatasime veel ringi vanalinnas. Väga ilus arhitektuur ja mõnus, mulle tundus, et aeglane, rahulik vaib. Mul oli eeltöö käigus mõned kohad kaardil ka ära märgitud, külastasime neid. Mis reisi planeerimise ajal märkimata jäi, oli vihm. See sai meid sel korral ikka kätte ja pani korralikult linnaga tutvumisele piiri peale. Väikeste vahedega sajab kogu aeg. Tolm on kinni ja sääski ka pole.

Läheme siis oma öömaja otsima.

Nostalgia nurgake! Küll täna on ikka eduline see GPS kaardiga sõit. Ainult sisesta aadress ja suunab muretult kohale, isegi ütleb, millises reas peab sõitma ja kui umbes teed eespool on, kus on kiiruskaamera, mitmendalt teelt ringi pealt maha sõita ja kus on politsei.
Ja kuidas vanasti selle A4 mõõdus paksukaanelise Atlasega sai sõidetud, leht 64  D4 lõppes tee ära ja edasi vaata lehelt 166 A2. Minuealised peaksid mäletama veel…

Jõuame nn. kodutänavale, seal on trammiteed ja tihe liiklus edasi-tagasi. Maja juba paistab, vaja on leida parkimise koht. Meil on kokkulepe, et saame kusagile maaalusesse garaazi pargitud. Õnneks on siin teeääres sellise express peatuskoht, kus tohib vaid loetud minutid olla, sõidan sellele kohale.

Helistan korteriperenaisele – Annale. See on muidugi levist väljas, 4 korda järjest. Saadan Booking.com kaudu talle sõnumi. Samal ajal palehigis pargime sellel ajutisel kohal, teadmata kaua veel läheb ja kas üldse… 

Korraga sõidab meie auto ette väga-väga lähedale mingi teine auto vastassuuna vööndist ja kukub seal kätega poola keeles vehkima. Me vaatame ja imestame, aga kuna ta oli meie ninaesise kinni parkinud, siis ei saanud midagi praktilist ka ette võtta. Vehkleja pani oma autol kõik suunatuled vilkuma ja tuli autost välja. Tegi sellise jaapani moodi kummardava käed koos zesti ja jooksis padavai kõrvalolevasse poodi.

Samal ajal on minu auto taha ilmunud samuti teine auto, ka 5 cm kaugusele (kitsas ja ruumi vähe). See sai veel kiiremini kusagil ära käidud ja pani minema, me ka igaks juhuks vabastasime selle ajutise parkla.

Edasi hakkas juba sujuma. Anna helistas tagasi ja saime talt SMS teel instruktsioonid, kus parkla asub. Seal ta siis meid juba ootas. Parkisime ja vedasime valju vihma all oma kodinad 100 m kaugusele uhkesse sajandivanusesse kõrgete lagedega majas asuvasse apartementi. Korter on ilus, kõik asjakohane ja Anna väga hooliv võõrustaja. Seletas kõik lahti, inglise keel oli hea. No probleemo.

Ühe järjekordse vihmapausi ajal tegime tutvust ümbruskonnaga, Kati märkas aknast, et seal on turg samuti olemas. Kahjuks on lugu selline, et meil zlotte pole ja kaardiga nende maitsvate ja soodsa hinnaga juurikate eest maksta ei saanudki. Ja jäigi ostmata. Mingitel puhkudel nad on valmis ka Euro sularaha eest müüma, aga täna me seda ei katsetanud.

Minul täna oli korraks 5 krossi, ma ise maast leidsin. 1 PLN, ehk zlott koosneb 100-st krossist. Aga ühes kirikus otsustasin sellest siiski loobuda ja panin ta annetuse kasti.

Lähedalt leidsime ka Gruusia pagarikoja, soojad Gruusia küpsetised vallutasid meie otsustusvõime sel korral ja oleme selle valikuga täna üsna rahul.

Meie tänane öömaja hoiab Booking.com keskmist hinnet 9,8 ja ta on seda igal juhul väärt. Aga!

Internet on suht kehvakene ja ilma oma taskuruuterita ja Tele 2 SIM kaardita ma suurt pildimajanduse optimeerimist ja üleslaadimist teha ei saaks. Kati vaatab oma seriaale ka veel, ainult kerib ja mitte millekski see päriselt ei kõlba. Meie senise kogemuse pealt ainult ühes kohas oli väga hea internet. Kõik teised peatuspaigad on WiFi koha pealt olnud kehvad. Meie kogemus ütleb praegu nii.

Homme plaanime jõuda Varssavisse ja sealsel öömaajal on suur võimalus seda statistikat paremaks keerata.