Samaaria kuru vallutamiseks me muidugi valmistusime hoolega. Kati käis hommikuti jalutamas mägedes. Me mõlemad käime jala tööle. Katil 6 km edasi-tagasi, minul ainult tööleminek 6,2 km, igal äripäeva hommikul. Tagasi ma tegelikult ei viitsi minna, sest ma töötan kodust. Sellised malbed kilomeetrid mööda kergliiklusteid on ikka üsna mõnusad võrreldes tänase seiklusega.
Eile õhtul selgus,, et me elame vahvas hotellis, aga hommikusöök meie paketti ei kuulu. Meil oli pähkleid, juustu ja mahla, sellega leppisimegi. Ja oligi hea, et magu kohe kumeraks ei söönud.
Samaaria kuru reis algab
Kell 5.50 pidime olema siin lähedal oleva Loca Cafe juures, et bussi peale saada, olime viimased, sest kombinaatide omad olid juba pardal. Valdavalt sakslased ja prantslased. Viimasena peale – pärast tagasi sõites esimesena maha. 🙂
Buss viis meid kõigepealt mingisse Samaaria kuru lähedasse tavernasse, kus sai osta kohvi, mahla, võileibu jne. Sai ka vetsus käia. Kell oli siis alles 7.00 hommikul. Kuna hommikusöögist jäime ilma, siis kasutasime kohe võimalust. Aga palju ei võtnud, targad olime. Tegin oma baquette sisse tehtud võileiva pooleks ja teise osa sõin alles Samaaria külas, umbes poolele teel. Kati sõi banaani, oma saiakese tõi hotelli kaasa. Hea süda on tal.
Reisibüroo võttis 29 eurot orgunni ja bussi sõidu eest. Pilet kurusse maksab 5 eurot ja paadisõit tagasiteel veel 13 eurot. Kokku 47 euri.
Bussis giid tegi väga põhjaliku sissejuhatuse, kus, mis ja kuidas. Eestlase jaoks ehk isegi natuke liiga põhjaliku, aga pole hullu. Vesi ja vetsud on rajal olemas, teatavate vahemaade järel. Kuru läbikäik umbes 13 km, lisaks siis alla randa jõudmine veel ca. 3 km. Seda sai ka kohaliku minibussiga teha, see maksis 2 eurot, me panime ikka oma jalgadel lõpuni.
Läheme teele
Ostsime piletid ja saime 7:30 rajale. Ja see oli hea, sest polnud veel kuum. Esimesed 3 km on sisuliselt järsk laskumine mööda serpentiine, Algus on igal juhul harjumatu. Kivine, lahtised kivid ja parajalt suured kivid. Kui kõnnid, siis ainult enda ette vaadates. Giid bussis ütles ka, et enamus õnnetusi tuleneb sellest, et inimene püüab teha rööprähklemist – kõndida ja pilti teha, näiteks. Pildi tegemiseks tuleb ikka kinni pidada ja siis pildistada. See veerevate ja muidu valesti jala jäävate kivide hulk on suur. Seda ei saa ignoreerida.
Kokku on raskem teekonna osa 6 esimest kilomeetrit, hiljem on lihtsam, aga viskab sisse ikka vimpkasid… Aeg läks tegelikult kiiresti, olime ametis oma jala asetamisega järgmisele kivile. Kuna on laskumine, siis põlved on esimesed vatisaajad.
Kui ma tööle lähen, siis läbin tavalisel teel 1 km 10-ne minutiga. Siin läks 2 korda kauem, oli ka 25 minutit kilomeetrile ja 15 minutit kilomeetrile. Jämedalt öeldes 2 korda aeglasem kulgemine, kui kodus.
Peame avalikustama selle, et tegelikult peaaegu kogu tee on üks jala sättimine, et see ei nikastuks. Lisaks veel veerevad ja libedad kivid. Mingil hetkel väsisid jalad ära sellest pidevast jala sättimisest, sest iga sammuga pead justkui mõtlema, et Sul on ainult 2 jalga ja neid ei tohi ohtlikult välja väänata. Sest selles kivide süsteemitus süsteemis tuleb kuidagi siiski edasi liikuda. Ja alati samm korraga, ehk kuhu panna oma järgmine samm kividel? Paras seiklus. Kokkuvõttes võib öelda, et sellest 13 km kuru teekonnast on ehk 2 km sellist normaalset teed, ülejäänud on ikka seiklus koos erinevate suurustega kividega.
Meie Apple Watch luges kilomeetreid rohkem, kui seal maastikul märgitud oli. Võib-olla sellest et me kogu aeg vonklesime, otsides paremat teekonda rajal.
Ära eksida ei ole võimalik
Radadega on üldse nii, et nagu giid ütles, ära eksida ei ole võimalik. Kuhu minna ei tohi, see on tähistatud, Aga mida ta ei maininud, on fakt, et sa saad minna sama teed erinevat rada pidi. Mingil 10-ndal kilomeetril olime Katiga jäänud kahekesi ja ei näinud eesminejaid, ega tagant tulijaid. Ja siis ma mingil hetkel leidsin teekonna, kus oli näha, et inimesed olid kividest haaranud ja oli ka jalanõude mustrite jälgi. Pealegi läks mööduv allikaoja ka sama teed pidi alla. Ma lähen ees ja raiun aga matseetega liaane pooleks ja Kati järgneb mulle. Ise nagu kahtleb, et kas see suure kivi ületamine ikka on plaanipärane ja kuidas ma siit kivi otsast alla saan? Ma olin selle just läbinud – tagumiku peal. Siis saime taas tsivilisatsiooni tagasi, sellel teel oli ees palk, et sinna ei mindaks, teises otsas polnud ja mina kohe omaalgatuslikult tegin meie matka huvitavamaks. Kõik jalaliigesed ja lihased annavad juba märku, et hakkame lõpetama… 🙂
Teine kord olime juba rajal gurud, kui endale jüngrid (järgijad) sappa saime. Sel korral oli eksimus õnneks väike ja lahenes kohe.
Kogu meie bussirahvas läbis raja 100%-liselt. Olime koos teise prantsuse paariga eakamad grupis. Enamuses rahvas ikka noorem, kes selle teekonna ette võtavad. Aga võimatu pole. Kati märkas ja kusagil silti, et kepiga vanureid rajale ei lubata.
Lõpp hea – kõik hea!
Lisaks tehnilisele infole pean ütlema, et tegemist on võimsa vaatemänguga, kuidas sa ise oma väikeste valgete neegrijumpsikute jalgadega selle kahe kalju vahelt läbi liigud. Üles vaadates on kogu aeg wow. Kord elus peaks ikka selle läbima. Aga rada läbid tegelikult kogu aeg nina maas, sest tahaks ju ellu ka jääda ja mitte valesti astuda. 🙂
Giidi sõnul läks meil ilmaga isegi hästi, sest oli kergelt pilvine ja me ei saanud seda täislaksu päikest. Ainult viimane 2 km randa tee oli tõeline päikesepaiste.
Minu rätik on tõeline tegija. See oli alguses mul taskus, et sellega higi pühkida, aga päeva arenedes kastsin ta allikasse või kraanivette, pool vett väänasin välja ja ülejäänud pähe. Imeline tööriist ja tõesti tõhus. Kompuutril hea temperatuur ja väikesed veenired särgi krae vahele ka abistasid situatsiooniga toimetulekut.
