Oleme alates tänasest oma laeva nina (merereis ikkagi 🙂 ) pööranud kodu poole. Liigume mööda Aadria mere rannikut Pescara linnast ülespoole ja järgmine öömaja tuleb meile vastu Ancona linnas. Hotelli nimi on linna oma – Ankon hotel. Eks paistab…

Tänaseks oleme aru saanud, et Itaalia hommikusöök ongi sarvesai koos kohvi ja veega. Keedetud munadest ja omletist ei tea siin keegi midagi. Kui Eestis peetakse õnnelikeks vabapidamisel kanu, siis Itaalias on nad vist kõik õnnelikud. Keegi neist suurt midagi ei taha, kuigi poes oleme siiski mune müügil näinud.

See saiasöömine on siinkandis väga levinud. Ma tahaks täisterahelvestest kaerahelbe putru, paneks või ka silma ja naudiks täiega… Aga siin seda pole leidnud. Homme, kui Bolognas ööbime, sealses hotellis väidetavalt olla mune nähtud.

Meie Pescara öömaja oli selline Bed and Breakfast tüüpi lihtne öömaja, meie toal oli katuseterrass, kus saime omi ujumis ja pestud riideid kuivatada. Oli normaalne laud, kuhu sai lisaks arvutile ka muid asju toetada. CheckIn’i tehes oli üks meesterahvas, kes rääkis ainult Itaalia keelt ja kes kehakeeles meile seletas, kuidas majast välja ja sisse tagasi saab. Kuidas tuld põlema panna ja kuidas ruloo alla käib. Andis nagu öeldakse endast parima. 

Senise kogemuse pealt on ikka enamus inimesi, ka turismisektoris, inglise keele koha pealt nõrgad või arad. Väidetavalt on Itaalia üks enim turiste võõrustavamaid maid ilmas üldse. Ja mu arvates on nii, et vahet pole, kust maalt nad sinna tulevad, Itaalia keel pole selle maa emakeel. Samas on nad sõbralikud ja leidlikud. Ja hakkama saab alati.

Meie Pescara öömaja lähedal on üsna suur park, nimega “Riserva Naturale Pineta Dannunziana”. Sõime hommikusöögi ja läksime seda avastama. Kati lemmikud Gekod elavad seal. Hiljem selgus, et lisaks veel erinevad linnukesed, kalad ja kilpkonnad samuti. Kindlasti jäid veel paljud liigid mainimata. Inimesed armasatavad seda parki, palju jalutajaid, koertega ja ilma, sportlikud jalutajad ja mõtlikult kaugusse vaatavad inimesed, kes istuvad selles pargis pingikesel. Puud annavad jahutavat varju ja on ka nööriga piiratud alad, kuhu minna ei tohi ja kus vohab liigirikkus. Kati läks veel teisele ringile, kui mina läksin hotelli edasiseks reisiks ettevalmitusi tegema.

Kui parkides inimesed valdavalt jalutavad ja jooksevad, siis tänavatel on lahjemaid mootorrattaid ja (elektrijõul) jalgrattaid väga palju liikumas. Ikka päris palju…

Autod on valdavalt väikesed. Fiat Panda klassis, Peugeotid, Nissanid, Toyotad, Lanciad jne. Eesti rahvaautosid Skoda ja Kia siin palju ei ole ette jäänud. Nagu ka Kreetal eelmisel aastal, sel aastal siinmail kui tänaval jalutades akendesse piiluda, siis ikka manuaalkastiga sõidetakse. Kreetal eelmisel aastal küsisin taksojuhilt, miks see nii on, ta arvas, et ikka majanduslikel põhjustel, manuaalkastiga auto on odavam. Mas ise kahtlustasin, et äkki mägedes on mingi eelis…

Linnades on liiklus kitsas ja ringteid on nagu Tootsi saia sees rosinaid. Ainus koht, kus neid pole, ongi kiirteed, aga muidu on see peaaaegu levinuim risttee vorm. Tegime Katiga siia sõites teaduslikku uuringut, et kuidas peaks suunatuld, kellele ja kuidas näitama. Meie autol on 4 suunatuld ja 2 veel peeglite küljes. Meie pole kadedad, näitame neid igale ühele, kes tahavad vaadata. Mina vana usu pärast ikka näitasin ringteelt välja sõites, et mul on selline plaan. Peale meie ja Austriast pärit autode seda keegi kunagi ei tee.

Mingi käitumise muster on, aga ainult aeg-ajalt, et auto suunatuld vilgutatakse, kui on plaanis ringil edasi sõita, mitte väljuda ringilt. Vaatluse põhjal, väga vähesed teevad seda, peaaegu ei teegi… 

Mida siit järeldada? Liiklus on tegelikult rahulik ja enamasti kontrolli all. Kohalikud teavad, kes kuhu läheb ja neil pole põhjust suunatulesid kulutada. Turist on nagunii mõtetega mujal ja hajevil, miks temagi peaks seda tegema ja tegelikult ka! Vaata mis elekter maksab!

Korraga on ees sildid Outlet ja Kati on kohe valmis sinna minema. Aega meil on ja rahakotis oli vanasti raha ka. Nüüd pole rahakottegi enam 🙂 On ikka elu! Aga kuna aega on ja aeg on raha, siis läheme ikka selle sildi poolt juhatatud rada pidi. Kohale jõudes ja meie paranoiat arvestades leidsime võimaluse oma auto parkida kahe politsei auto vahele. Ja siis jätsime oma kohvrid autosse ja võtsin vaid oma “kõige olulisema” arvutikoti selga, kus on meie viimased kraalid veel alles :-).

Suurte ja kuulsate brandide outlet, rahvas kogunes. Kell 10 tehakse lahti, aega on veel 10 minutit. Kohvik on õnneks lahti, saime kohvi osta. Peale mille lähen autosse ja Kati pidi ühe kindla poe üle vaatama. Kohvikus oli lisaks kaardimaksele kasutusel sularahamakse massina abil. Roomas nägin ka sellist. Suur, nagu keskmine kohvimasin. Makstes sularahas, paned ühest august oma sulli sisse ja see kontrollib ilmselt sulli kehtivuse aega ja tagastab õigesti (Kati kool!) paberraha ja münte. Väga peenike massin, selline…

Jalutan autosse, musta värvi auto lõunamaa päikese käes ei jäta kedagi külmaks. Nii kiiresti läheb tulipalavaks ja siis vaja istuda autos jahutuse käes. Merie hybrid Nissan Juke on tubli tegelane. keskmine kütuesetulu on 5,2 l/km kohta. Parklas käib pikalt aku pealt ja tuba on mõnusalt jahe. 

Edasiliikumist alustasime mööda mere äärt ja ilma kiirteedeta. Iga natukese aja järel ringtee ja erinevad poed ja majad. Terve mererand on arusaadavalt täis ehitatud ja kasutusel. Sõitsime esimesed ca. 50 km seda pidi ja pidasime aegajalt kinni. Külastasime poode ja vaatasime ringe. Lõpuks tüdinesime ja läksime kiirteele, et kiiremini kohale jõuda.

Ilm oli ka lootustandev, sadas isegi vihma ja lõi välku, temperatuur oli +29 kraadi. Täitsa külm ilmakene, aga meile mõnus vaheldus. Meil on selle reis eesmärgiks leida Illy kohvi uba normaalse hinnaga. Maru hea kohvi, aga kätte ennast ei anna, ka siin Itaalias. Pole veel leidnud, see on ilmselt puhtalt HoReCa rida ja tavainimesele ei pakuta.

Itaalias on enamasti linnades ruumi vähe ja oleme korduvalt imestunud, kuidas autod ennast ikkagi ära pargivad kitsastes oludes ja sealt taas minema saavad. Üks võimalikest tööversioonidest jäi täna meie fookusesse – link siin

Põhjamaalastena oleme pidevalt rütmist väljas – me trallame oma trallamised päeval ära, kui kogu söögimajandus ja restod on kinni ja kui need avanevad, siis oleme meie kohe koomasse kukkumas ja sööma korralikult ei jõuagi.

Kati on hommikuinime ja õhtul kukub tasakene ära. Mina olen ka inimene, aga magan hommikul tund aega kauem. Siia Anconase jõudes tegime otsuse, et teeme ka siesta ja tudume mõned tunnid ja alles siis läheme trallama linna peale. Õige otsus oli, natuke enam nägime ja kogesime. Aga nüüd on uus väike ületamist vajav takistus, Kati kardab inimesi. Eriti gruppidesse kogunevaid moslemi ja india ja you name it väljanägemisega inimesi. Nad on intensiivsed ja meile harjumatud, kuigi 50 aasta pärast ei kujuta Tartut teisiti ettegi…  

Saime siiski leitud söögid ja joogid. Homme läheme Euroopa vanima ülikooliga linna – Bologna’sse. Läheme ka San Marinosse, mis on peale Vatikani teine Itaalia pinnal olev iseseisev riik.

See Ancona linn on hullult mägine linn. Kogu aeg üles-alla. Kuidas nad siin elavad, eks nad ise teavad… 🙂