Ärkasime pannkoogi lõhna peale. Usin kokatädi juba valmistas ette meile hommikusööki. Mitte ainult meile, vaid tervele sellele pisikesele hotellile. Mujal pole näinud, aga siin majas on muu soolase väljapaneku seas (singid, juustud, keedumunad, praemunad, kartulisalat ja veel paar salatit, tomat, kurk, keedetud viinerid) taldrikule laotatud neljandikeks volditud ja magusa kohupiimaga täidetud pannkoogid. Magus söök, nagu magussöök, aga juba teist hommikut järjest soolase söögi vahel ja sealjuures kõige pidulikum, võtmata jätta ei saa.
Hotell Abak on täitsa kobe peatumine Gdanskis. Privaatne parkimine (25 PLN/ööpäev) ja hea asukoht kesklinna suhtes. Voodi oli ka suht hea. Ja hommikusöögi eest saab extra punktid. Selline kodune ja mõnus. Kartulisalat oli ka vahetult kokku segatud ja alles “soe”, polnud veel külmikut näinud 🙂
Sööma läksime kell 7.00, aga selleks ajaks olime juba oma kotimajanduse autosse viinud. Panime enne lahkumist võtme kokkulepitud kohta ja sõitsime paljudele eestimaalastele tuttava nimega paika – Sopotisse, kus Anne Veski sai 1984 aastal toimunud lauluvõistlusel kaks esimest preemiat: põhilaulu konkursi ja Poola laulu konkursi preemia. See kontserdipaik asub Sopoti südamest ja mererannast veidike eemal. Aga kõigest aega mööda.
Kuigi kellaaeg oli varajane ja Kati roolis ergas nagu noor hobu, oli sõit küllaltki pingeline. Mõlemas suunas oli palju liiklejaid. Tahan öelda, et Poolas on liiklejad üksteise suhtes vägagi hoolivad meie tähelepanekute järgi. Lastakse kõrvalteelt vasakpööret teha ja vahele reastuda. 10 punki anname igatahes ülekäiguradadel toimuva eest. Ikka väga tähelepanelikud on juhid jalakäijate suhtes ülekäigurajal. Aga kuna teed siinmail on kitsad ja üsna tihti sellised kehva (lipp lipi peal ja munakivi jne.) kvaliteediga. Suurte teede ehitus käib sealjuures kenasti. Tänasel trassil oli palju selliseid piirkondi kus pidevad ümbersõidud jne viisid meid teede ehitusega paraleellsetele teedele ja ümbersõitudele.
Jõuane Sopotisse. Sopot on nagu Riiale Jurmala. Läheb ühest olekust teiseks sujuvalt üle ja isegi aru ei saa. Korraga oleme Sopotis. Täielik ja väga kena kuurortlinn, nagu seda on ka Jurmala. Nad võiksid olla sõpruslinnad, võib-olla ongi…
Kuna selle aasta suvi on selline imelik, seda ka siinmail, siis turistide horde lausa näha pole. Vähemalt siinmail. Leiame esimesel katsel kõige kuumemas kohas, parkimise koha – Grand hotelli tagumises parklas. Kell on 8.00 ja lähen parkimise pileti masinat näppima, et sealt vajalik lunastus parkimise eest teha. Mõnda aega üritan süsteemist aru saada, mida siinkohal selleks vaja peaks olema. Aga siin on see klassikaline värk, trüki oma auto number ja määra parkimise pikkus. Maksa, pane sealt välja trükitud silt oma auto armatuurile nähtavale kohale ja voilaa…
Õnneks läks hetkelise meeltesegaduse tõttu mu auto number mul meelest ära. Jalutasin tagasi, et seda meelde tuletada, kui minu juurde tuleb vanem mees, selline kõndimise kepiga ja ütleb, et tasuline parkimine alles alates 9.00 algab… Kuldne hing.
Saime niiöelda parkimise eest tasumata selle Euroopa pikima (512 meetrit) puidust merre ulatuva muuli ära külastada. Muuli külastamine on loomulikult tasuline – 5 PLN (1,20 eur) oli see hind mu mälu järgi. Maksime ära ja käisime muuli edasi-tagasi täies pikkuses läbi. Meretuul ja kajakate huik, kibuskite esindajad vedasid oma müügipaikadesse käsitsi kärudega vett ja muid vedelaid kaupu. Üks reislaev pani ennast seal käima ja askeldamist ikka oli.
Puidust muul ja muud olulised hooned vaadatud, läheme siis seda Sopoti laulufestivali paika otsima. Opera Leśna leidsime mäe otsast ilusti üles. Parkida sai umbes 800 meetrit allapoole tasulistesse parklatesse. Sissepääsu juures toimetasid turvad ja meil oli plaan ainult asi üle vaadata, raha me selle eest ei soovinud maksta. Loobusime sisse trügimisest ja tegin ainult väravast pildi. Youtubest leiab palju videoid, kus on ka laulmispaiga sisupool näha.
Järgmine eesmärk oli käia ära ka Hel nimelisel poolsaarel. See on ca. 35 km pikkune üsna kitsas maariba (nagu paljudele tuntud Nida poolsaar). Sõitsime sinna peale ka korraks ja esimeses suuremas asulas pöörasime autonina tagasi. Meil polnud plaanis sinna suvitama minna. Teeääred on täis kämpingute ja haagissuvilate külasid, rahvast vuras vaatamata varakevadele piisavalt. Inimesed naudivad suve, ujuvad, sõidavad SUP’i laudadel, kalastavad jne.
Meil oli pikem eesmärk – jõuda linna, mille nime ma välja hääldada ei oska – Szczecin. Sõita tuli ca. 370 km sealt Hel poolsaarelt. Ega sellel teelõigul me midagi huvitavat eriti ei avastanud. Alguses ikka sellised kohalikud teed, kitsad ja käänulised. Hiljem saime ka kiirematele radadele.
Sõidame ja ise räägime, et katsume siinsetel põlistel ja turismist rikkumata aladel saada autentset toitu. Lõuna aeg ka juba ja korraga ongi suurem koht ja seal ka silt – Restauracja. Leidsime parkimise koha ja padavai sisse. Seal õbluke preili, kes paraku ühtegi keelt peale poola keele ei mõista. Pani meile menüüd ette ja seal on Pierogi’d täitsa olemas. Selgub, et neid veel ei saa. Valime siis supi – 2 suppi on valikus. Teine oli Żurek – üritasin aru saada, mis seal sees on, tütarlaps oskas öelda, et egg ja sausage. No see supp ei saa ju halb olla, minu meelest.
Umbes 8 minutiga saime supid ette ja lusikad anti samuti. Leiba ei kusagil. Supp näeb välja minu jaoks väga hea. Keskel ujub praemuna ja lusikas leiab supi seest suitsuvorsti segmente. Küsin tütarlapselt – bread ja hleb ja ta taipas kohe. Jooksis kõrvalmajas asuva pagari juurde ja tõi meile sealt 2 tavalist mitte magusat saiakest.
Mina olin väga rahul, Kati jättis pool suppi minule ja läks ise kõrvalmajas olevasse poodi ja ostis endale sealt lohutsuseks pool kilo vaarikaid. (kilohind 7.- eurot). Ühe tehinguga said kõik osapooled õnnelikuks. Pakkusime tüdrukule veel saia eest lisaraha, aga ta ei võtnud…
Panime aga edasi. Selle linna – Szczecin’i poole jõudes algasid ka kiirteed ja saime kiiremini edasi. Linna jõudes muidugi taas ummikud. Nad kasutavad siin seda Tallinnast õpitud: Taru mnt – Järvevana tee ja Suursõjamäe tänava tehnikat, et ristmik sõidetakse täis, vaatamata sellele, et minna kusagile pole ja siis ei saa ka ristipidine liiklus liikuda, kuna ristmik on autosid täis. Ja siis on kord teise suuna esindajate käes. Töötab nagu Perpentum mobile 🙂
Meie korter on üsna kesklinnas, selles linnas, mille nime ma vabatahtlikult ei hakka verbaalselt välja ütlema. Leidsime parkimise paarisaja meetri kaugusele öömajast ja saime ka tuppa esimesel katsel vastavalt saadetud instruktsioonile sisse.
Kotid tuppa ja ise linna peale süüa otsima. Meil on siin linnas köögiga apartment. Ümbritsevates kvartalites olid pizzad ja kokteilid ja sellist rahvusliku köögi asja silma ei hakanud. Korraga paistab meile kätte suur vaateaken, kus valgete mütsidega naisterahvad süüa valmistavad. See oli nö. koht, kus valmistati rahvusköögi toite ja mis siis kohe külmutati ja müüdi edasi juba külmutatud peast. Pierogi z miesem, ehk lihaga pirukad olid kohe võtta ka. Ostsime ära, poest veel hapukoort ka juurde ja siis apartementi seda valmistama. Restos on 7 pierogit – ca. 40 PLN, ehk 10 eur. Sealt saime pierogisid 6 korda enam sama raha eest. Väsinud olime ka päevast ja ei tahtnudki enam suurt kõrtsishowd ette võtta. Küll homme vaatame ringi, oleme siin linnas 2 ööd ja 2 päeva.
