Szczecin on oma pika ajaloo jooksul näinud nii mõndagi. Tähtis kaubasadam käis käest kätte ja viimane otsus aastal 1945 tõi linnakese taas Poola võimu alla, nimi vahetati Szczecin’iks, sakslased aeti välja ja poolakad toodi asemele.

Linnas jalutades oli tunda, et see on mingis osas peale sõda üles ehitatud. Mitmete tänavate ristumiskohtadeks on suured ümmargused alad – ringteed, kus saab istuda ja puude varjus olla. Sellest ringist omakorda mitmel puhul suunduvad eemale sümmeetriliselt tänavad, nagu päikesekiired. Sellist asja vist linna loomuliku arenguga ei tee, eriti kesklinna osas. Aga linn pommitati olulisel määral liitlasvägede poolt sodiks, kuna see kuulus tol ajal veel saksa riigi alla. Ja siis on võimalik, et seda tühja maad saadi uuesti ja kaasaegsemalt üles ehitama hakata. See on praegu puhtalt minu oletus. Ma seda kusagilt välja küll ei lugenud.

Maja, milles me oleme – ei saagi aru, kas on vana või uuema aja ehitis. Väljast nikerdusi täis nagu vana maja, sees kõik nagu uus ja moodne. Lift ja puha. Aga laed pole sellised kõrged, nagu neid vanemal ajal tehti…

Eile, kui oma apartementi tulime, märkasime mõningaid puudujääke ka. Teada oli, et tuleme kahekesi, aga toole on üks. Kapp on, riidepuid pole. Triikimislaud on, triikrauda pole. Asukoht on suht kesklinnas, seega tänavamüra on siin kogu aeg.
Tõstsime korteris mööblit veidike ümber, et voodile ikka kahelt poolt ligi saaks.
Korteri keskmine hinne on 8,9 ja pilte on Booking.com’s vähe.

See broneerimine on alati selline tricki business. Valime ikka vähemalt 8+ hinnanguga kohti, enamasti läheb ikka hästi ka. Aga näiteks tehes bronni kunagi Varssavi äärelinna, saime sisuliselt lennujaama stardiraja kõrvale hotelli. Iga 10 min tagant läks keegi taas täie forssaaziga üles. Selle kohta pärast broneeringut üle lugedes oli öeldud, et “hotell on mugavalt lennujaama lähedal”, vms.

Hommik algas meil ca. 8.30. Kõigepealt vaatasime auto tänaval üle, oli kenasti olemas. Siis oli selline tuuline ja pilvealune ilm, aga ei hakanud tuulepluusi peale panema ja õigesti tegime. Katil elab juurikainimeste teooria järgi, et kui sa pole linna turul käinud, siis sa pole seda linna näinud.

Ülesanne oli leida turg. Google maps teatab, et 1,3 km kaugusel asub Manhattani nimeline turg, on ühtlasi ka lahti ja kõrgelt hinnatud.

Katil on ka AI äpp tefeonis ja konsulteerib sellega. See muidugi pakub parema variandina välja Turzyn marketi. Tehtud – mõeldud, asume sinna jala teele, teekond oli ka mingi 1,6 km. Kohale jõudes täitsa tavaline supermarket. Läheme siis uuele katsele Manhattani turule minema. Turg oli tore, Kati sai aprikoose 2 eur/kg ja mureleid 4,50 eur/kg. Juurikad on turul päris hea hinnaga. Ja minu seljakott sai kohe raskem 🙂

Kell on üle 9.30  ja siis meenus, et meil auto pargitud umbes kella 10.03-ni. Siis oli vaja see ka prioriteedina korda saada.

Kui oma saagiga tuppa saime oli juba üle 5 km läbitud. Samme ongi vaja 🙂

Asume kesklinna lähedal ja läheme seda avastama loomulikult jala. Kanged kohvineelud käivad. Valime mitme kohviku vahelt ja välja valisime ühe mõnusa öökulli kohviku, mis tegutseb väidetavalt aastast 1946. https://www.cukierniasowa.pl/

Imehea cappuccino ja klassikaline kohupiima kook. Populaarne koht oli, rahvast muudkui vuras.

Mul on tegelikult mure ka. Kuidas öelda poola keeles “Aitäh”. Sõber AI kohe teab ja kui ma seda sel hetkel vaatan, see on väga lihtne. Dziękuję – Dzenkuu-je. Peaaegu nagu – Thank You Jee! Aga kui öelda vaja on, vot ei taha meelde tulla see hääldus. Vahel on ikka õnnestunud ka, aga paljudel juhtudel siiski mitte. Vot ei saa aru, mis mind siin segab.

Läheme linna peale edasi vaatama. Ette jäi Archcathedral basilica of St. James the Apostle, AI tõlkes – Püha Jaakobi apostli katedraalbasiilika.

Kirik on iseenesest remondis, aga üles torni viib väikese raha eest lift. Meile see sobis ja saime kena ülevaate linnast ja sadamast.

Külastasime teisigi huvitavaid kohti, mis teele jäid. Olime lõunasöögi otsingutel ja mina tahtsin veelkord proovida seda eilset suppi – Żurek’it. Kõik kohad müüvad pizzat, sushit, itaaliat jne, aga sellist omamaist kööki ette ei jäänudki. Kuna alustasime vara ja kogu aeg jalgadel, hakkasime taas oma korteri poole kõndima.

Meil lähedal on üks kartuli restoran, kelle toodang tundus teistmoodi ja huvitav. Võtsimegi suuna sellele. Saime terrassile kohad ja isegi inglise keelse teeninduse. Kati valis lihavaba toidu ja mina ikka lihaga. Teistmoodi ja üsna hea. https://www.ziemniakispolka.pl/ 

Inglise keele oskusega on igatahes nõrk. Nooremad inimesed Eestis räägivad seda ju kõik. Poolas on ikka nii ja naa, häbenevad ja ei taha rääkida. Vene keeles ei taha ka ise vestlust algatada… Kuigi nad sellest ilmselt saaksid palju enam aru. Aga tundub, et vene keel ei ole ka siinmail enam kosher. 

Täna tegime kumbki kokku üle 20 000 sammu. Jalad annavad natuke tunda.

See Szczecin on ka meie selle reisi kõige kaugem punkt. Homme keerame autonina kodu poole ja proovime leida kesk-Poolast ka tegevust. Homne plaan näeb ette peatust Poznanis.