Tänane hommik algas taas hommikusöögiga, olime muidugi esimesed, aga viisakad, istusime fuajees ja ootasime 7.30, et siis minna hommikusöögi alasse. Kui sinna jõudsime, siis üks tädi juba lõpetas söömist. Eks paljud asjad olid väljas valmis, aga meie saabumisel polnud veel mune mingisuguselgi kujul. Vedasime siis mahla ja kohvi lauda, panin võileivale või peale ja kogusin kurki ja tomatit taldrikule. Kuna muna ikka polnud, siis tõin sinki võileivale ja asusin seda konsumeerima. Korraga tuuakse väikese kausiga keedetud mune. Huvitaval kombel täitsa külmad, aga see eest siniseks keedetud. Võtsin siis selle muna.
Köögitädi tõi sinna, GN nõusse sooja vett põhja, millele peaks minu ennustuse järgi maanduma omaette vanniga munapuder. Kõht hakkas juba täis saama, kui see munapuder lõpuks saabus, see oli teistmoodi, kui me harjunud oleme. Seal oli sisse segatud tomatit ja sibulat, Sain seda ka maitsta. Kati muidugi ei jäta juurikaid rahule. Arbuusid, melonid olid tänases hommikusöögis peategelased ja lõpuks kreeka jogurt, kreeka mee ja kreeka pähklitega. Kõike rohkelt ja segamini ja siis kreeka lusikaga asja kallale.
Kiirustasime tegelikult, kuna vaja läbida 83 km ja leida tänane hotell, seal tädidele auk pähe rääkida, et nad meie kohvrid oma valvsa pilgu alla võtaksid. Kuna peame oma rendiauto ära andma. Läks üllatavalt ludinal. Hotelli leidsime üles ja see on nüüd kesklinnast 3,5 km lääne suunas, samuti ranna lähedal, basseiniga.
Kui kohvrid maha said, viisime auto ära ja taas oli tööl meie lemmikonu, kellel on selline vahva naljasoon. Kati läks orgaanilisi ihuharimise tooteid otsima ja ma läksin seda onu otsima tema kontorisse.
Astun sisse ja tervitab, tunneb ära ja küsib, mis asjus. Näitan talle meievahelist lepingut. Vaatab seda ja küsib üle prillide vaadates, et kas see on kõik, mis alles jäi? 🙂
Läheme autot üle vaatama, onu kaugelt vaatab ja üllatub – valget värvi? Mina räägin, et suuremaid õnnetusi polnud. Vaatab üĺe kõik kriipsud ja kraapsud. Paneb mootori käima ja veendub, et kütet on ka kokkulepitud tasemel alles jäetud. Ja oligi korras.
Kuna onu on muuseas ka reisikorraldaja, siis plaanime temalt homseks Samaaria kuru reisi osta. Nagu ikka, kus hotellis elate ja lepime kokku, et homme kell 5.50 oleme meie hotellile lähedal asuva Loca Cafe ees ja seal tuleb ja korjab meid peale buss, mis viib meid stardipaika.
Seal on kogunemine ja väidetavalt saab ka süüa osta, kellel vaja.
Onu sõnul on kuru lõpus alles ostu-müügi paraad, kasiino (see ilmselt oli tema nali 🙂 ), saab süüa, juua, puhata ja supelda. Tagasi sõites on kõik nii väsinud, et tuduvad ja ilanire tasakene valgub särgile. (onu humoorikas kirjeldus meie homseks seikluseks).
Maksan kaardiga, onu selgitas kõik ära, mis nemad võtavad organiseerimise ja bussikoha eest – 29.- ja hiljem bussis korjatakse veel sissepääsu ja paadiraha, mis meid sealt lõpust peab sellisesse sadamasse tooma, kuhu buss taas vastu meile tuleb. Panen oma pangakaardi terminali, onu vajutab seal mingeid nuppe ja siis ise ülle prillide vaadates kelmikalt mulle: “Ma duubeldasin summa praegu!” . Selline lõbus tegelane see onu, pani veel muidki kilde, aga ega kõik meelde ka tule.
Kui autorenti vormistasime ja ma talle sulas peo peale 500 eurot lugesin, viis selle kavala näoga taharuumi ja hakkab seal äkki laulma:
Ühesõnaga selline vahva teeninduse kogemus.
Nüüd jääb üle veel rünnata kommipoode ja ühtteist sealt kaasa osta. Meil on mõlemal selline tore traditsioon tööjuures, et kui reisilt tullakse, pannakse lauale kauss maiustustega, et siis kollegid tulevad ja saavad ka reisist osa. Selleks need kommid…
Rain tahab endale homseks rätikut. Öeldakse, et pea peab kaetud olema, muidu lähed põlema. Müts korjab ainult sooja ja higi sellise ilmaga niriseb. Ja siis hakkasime rätikuid otsima Chania kesklinnast. Ja õnneks Kati märkas buffineid (torusallid) müügis. See oli täielik Heureka! Geniaalne asi, sellega saab higi pühkida, välja väänata, vees märjaks teha ja siis pähe panna jne. See hoiab homme loodetavasti kompuutri temperatuuri normaalse… Valisin endale roosa, ilus värv, Kati minut hiljem valis endale ka, aga roosad olid juba otsas, sai punase. Mõlemad rõõmsad.
Siis oli seiklus ühes poes, kuskohas müüdi mingeid spetsiaalseid eriti häid keha- ja juukse palsameid. Müüjatädi (selline 60 aastane daam) hakkas meile erinevaid rakisid maitsta andma, küll meega, küll granaatõunaga, küll mingite marjadega. Maru head olid, siis lõpetuseks veel Ouzo ka mingi maitsega ja ka see oli imehea. Ajasime juttu, küsis, kuskohast me oleme ja ta ise oli Ukrainas sündinud. Siis tuli toost: “Slava Gerojam Ukraini!”. Eks ta muidugi teeb seda degustatsiooni, et keegi ka ostaks, aga pooleliitrine pudel oli üle 20 euro ja meil on kohvrid juba komme täis. 🙂
Raki on Kreeta jook, Ouzo on Kreeka aniisiga jook. Seda sain ka veel teada.
Kui hotelli saime ja toas oma asjad laiali laotasime, läksime ujuma basseini ja siis sööma. Kohe naabruses on tavern ja sealne peremees võttis meie tellimused ja jookideks oli Katil värskelt pressitud apelsinimahl ja minule suur (0,5L) õlu. Võtab meie tellimuse vastu ja enne lahkumist loeb veel söögid ette ja jookidest: “Big orange juice and small beer”. Ise muigab ja läheb jälle nina püsti minema. Naljamehed need teenindajad, püüavad klientide tuju tõsta. Kätte saime ikka nagu tellisime.
Nüüd siis kotid kokku ja homset ootama. Homme tuleb ilmselt vahva päev, koos kuuma seiklusega looduses.
