Täna randa ei saa! Katil on selline kaasuv tõbi, et võtab hoolega päikest, igast asendist ja ükskõik kui palju. Välja näeb nagu tumedanahaline inimene (vabandust ebakorrektsuse pärast) ja midagi paha temaga sellest ei juhtu. Vot nii hästi elab! Viimase 5-6 aasta jooksul on seda korduvalt kontrollitud. Aga nagu reisule läheb, kohe lööb päikese allergia välja. Seni on see töötanud 100%. Hakkasime Tartust sõitma ja juba peale Elvat tundis, et midagi nagu kiheleb, Riiast möödasõidul oli juba ka teisel käel kihelus, Kaunases juba kaela kandis jne. Ühesõnaga inimene ka ei õpi kunagi. Nüüd oleme seisus, et Kati ja Päike samas ruumis olla ei saa… Saavad tegelikult küll, aga siis peab üks neist kaetud olema.
Ühesõnaga kerge päikeseallergia ja pisike, aga väga sügelev lööve on Kati kätel ja ujuma, ehk siis päikese kätte, Kati minna ei tahtnud. Rohud mõjuvad praeguseks hästi ja homme ootab meid esimene kohtumine Aadria merega.
Siinsed inimesed söövad uskumatus koguses saia ja jäätist. Kohvi ka joovad. Eks midagi ehk veel. Hakkasime hommikul liikuma ja kuna meie ööbimises hommikusööki ei pakutud, siis lootsime leida bensukat, kes meie kõhu täidaks. No palju polnudki vaja minna, varsti paistiski kohalik kütusemüüja Crodux logo ja saime auto pargitud. Horvaatia kütuse hinnad on nagu Eestiski, kallid. Kohviku letis saiakesi igale maitsele ja saime ka sellised valmistehtud võileivad, mis olid horisontaalselt poolitatud ja sinna vahele klassikalist manti pandud (sink, juust, salatileht ja midagi veel). Normaalne asi ühesõnaga. Nalja hakkas saama kohviga.
Eestis lased bensukas kohvi topsi ja siis maksad. Siinmail on bensukates selline komme, et neil on kohvijaam sarnane meiega, aga topsihoidjad on tühjad. Alguses arvasime, et puhas teenindaja hooletus, aga tegelikult on nii, et ostad ja maksad ära ja siis teenindaja annab sulle paberikotis topsi, kaane ja pulga ka!
Nüüd siis tellime teenindajalt omale need uhked võileivad ja croissandid ka. Ja muidugi cappuccinod. Vestleme sujuvas inglise keeles ja siis ta küsib, et kas cappuccinod on suured või väikesed. Kuna oli hommik ja uni veel silmas, siis mina kohe, et suured. Kati otsustas, et vetsu on harva saada, tema võtab väikese. Ja tead saigi. Selgus, et jutt ei käinud mitte sellest vending masinast, vaid meile tehti portselani sisse korralikust esspresso masinast kohvid. Minul oli baasiks tavaline must kohv (americano) ja Cathi sai omale Espresso baasil Cappuccino. Ma olin sõnatu, polnud varem seda näinud. Vesi klaasiga anti kõrvale ja kõik oli viisipärane.
Täna sõitsime alla Umagi suunast ja jõudsime lõpuks välja Istria poolsaare kõige tähtsamasse linna Rijeka’sse. Meil siin öömaja ka. Eelnevalt selgus, et Horvaatias ei pea enne riiki sisenemist endale kiirteedemaksu vinjetti ostma. Aga see ei tähenda, et seal tasulisi kiirteid pole. Need on olemas, väga head ja päris kallid ka. Ma arvan, et ma palju ei eksi, kui arvestad, et bensu kulu, mis selle tasulise lõigu läbimiseks kulub ongi umbes selle tasulise lõigu läbimise hind. Ega ma arvutusi teinud pole, aga selline mu mulje praegu on…
Mitte sellepärast, et kallis oleks kiirteel sõita, aga seal on kohati lihtsalt igav. Sõidad sellisel maastikul ja sellised vaated, aga kiirteel ei märka sellest suurt midagi. Aega meil oli ja otsustasime tulla ikka mööda külavahesid alla mööda Aadria mere kallast ja nautida vaateid ja aru saada inimeste igapäevasest elust. Teine otsus oli, et andsin Wazele puhkust ja kasutasin Google mapsi appi telefonis ja Carplay’s. Miilitsaid küll ees ei näe, aga vähemalt aus ja teeb oma tööd hästi. Ja nii oligi. Aus app andis peale igat suuremat ristmikku teada, et on olemas veel teinegi tee, mis aitab kokku hoida ca. 15 minutit. Kas valime selle? Olin roolis ja liikluse jälgimisega tegevuses. Tahtsin ilma lugemata seda teadet auto ekraanilt ära saada ja panin ok. Ja 3 minutit hiljem sisenesime teele, kus olid slagbaumid ja said putkast võtta magnetribaga sedeli ja siseneda kiirteede turvalisse ja kiiresse maailma. Mõtlesin, et ega oma karma vastu ikka ei saa ja läksime siis kiirteele. Oluline on teada, et sain sealselt aparaadilt magnetribaga pileti. Jupp aega mõtlesin, et kuhu seda panna, et ära ei kaoks. Meil on autos reisi ajal paras kaos, juhtmed, telefonid, taskuruuter, päikeseprillid, lugemisprillid, joogipudel jne. Panin siis armatuurlauale, tal seal hea üksi olla ja kui vaja, sealt ikka leiab üles. Sõidame ja naudime. Kati laseb silma looja, aga mul on tunne, et varsti oleks vaja ühe asja pärast WC-d külastada.
Nagu ikka, kui soovid midagi, siis seal ta varsti ongi. Kiirtee äärne bensukas ja toidukoht ja WC ja misiganes. Vetsutasime ja ostsime kakaod autosse joogiks kaasa ja sõidame edasi. Peagi tuleb kiirteelt mahasõidu koht. Otsin oma armast kiirtee piletit ja seda lihtsalt pole. Pidasime kinni ja otsisime põhjalikult igalt poolt. No ei ole seda meie autos olemas… Vaatan neid masinaid, kes raha küsivad ja peale maksmist slagbaumi üles tõstavad ja juba kujutan ette, et seal pole midagi kellelegi seletada. Väljas on tubli tuul ja ilmselt lendas ta minema, kui me mõlemad korraga autost väljusime… Kati teeb ettepaneku, et sõidame sinna kohta tagasi ja otsime õues, meie parkimiskoha ümbrusest. Mina muidugi vaidlen ja ei usu, et selle tuulega meil õnnestub piletit leida, aga nagu öeldakse “hädaga sööb kurat ka kärbseid…”
Keerame ebaseaduslikult, poide vahelt, vastassuuna vööndisse ja paneme tagasi suunas minema. See oli vast 3 km, kui meie armas jaam paistma hakkas. Nii vastassuunas, kui meie suunas. Seal on kaks jaama ja nende vahel puudub võimalus füüsiliselt sinna sõita või kõndida…
Saime aru, et oleme jamas ja muud teha polnud võimalik, kui ainult edasi sõita. Lootsin et kusagil tuleb mõni kõrvaltee, mille kaudu saan üle tee sõita ja suunda vahetada, et oma algsesse parklasse tagasi sattuda… Ja vaata imet, tulebki selline tore mahasõit, meie kohe sinna ja siis selgub, et see on ikkagi kiirteelt mahasõit koos kellade ja viledega, aga meil pole piletit ja seal on ainult robotid. Taganeda ka enam ei saanud ja sõidame roboti juurde ja see tahab, et ma oma pileti temasse sisestaksin… aga piletit pole. Õnneks Kati märkas nuppu: “Call for help”
Vajutan ja kohe kena naishääl küsib, mis lahti. Ma seletan, et tuul viis pileti ära. Tema küsis, kuskohast me tuleme. Ütlen, et Porec’ist ja tema kohe, et 26 kunat tuleb maksta. Maksime ära ja voilaa, saimegi tulema. Me olime tegelikult enamuse sealt Porecist alates sõitnud mööda külavaheteid ja verevaatega rannikuteid. Lihtsalt vahetult enne lõppu see Google maps soovitas minna kiiresti sõitma… Ja nii ta läks. Alati on nii, et kas võidad või õpid!
Eestis võib vist tänagi poes käia maskita, mujal see nii ei ole. Seni läbitud kõikides maades on maski kandmine poodides ja muudes kinnistes ruumides kohustuslik. Ja kantakse mõnuga. Pooltel on ninad ka maskis, teine pool kannab maski lõua otsas või siis vahel on suu ka sees. Aga nüüd on uus jama, tänaval maski ei ole vaja, aga kus seda siis kanda? Trendikas on maski kanda käevarrel, nagu kella ja naistel on muidugi eeliseid veel, maskiga saab juukseid taha krunni kokku tõmmata. Ja sattud poodi, kohe mask käest või peast võtta… 🙂
Siin on ka suitsetaja elu hea, Sloveenias oli samuti. Suitseta kus tahad ja tuhatoosid on ka igal pool olemas…
Raha vahetust soovitan teha kohe riiki sisenedes ja mitte enam, kui parkimiseks ja turul ostmiseks võiks kuluda. Need üldiselt söövad münte ja sinna on münte vaja. Mujal saab igal poole kaardiga maksta. See on palju soodsam… Parkimise miinimumtasu on 8 kunat, mis üldiselt lubab 1 tund parkida. Linnade südametes on parkimine tasuline ja parkimisautomaadid alla tunni aja pileteid ei väljasta.
Mingi imelik asi on siinse vihmaga. Meil kui sajab, siis vihm muudab asjad puhtamaks, peseb liiva ja tolmu… Siin on nii, et peale vihmapiisa aurustumist jääb autole tolmused laigud, värskelt pestud auto tuuleklaas muutub vihmast aina mustemaks, päikeseprillidele sadanud ja seal ära kuivanud vihm jätab suured plekid klaasidele. jne. Ilmselt veab kusagilt kõrbest kaasa…
Pidasime oliivisalu juures auto kinni, et oliividega tutvust teha, oliive polnud. Kati jumala õnnetu. Nüüd loeb Googlest tarkust juurde, et miks ja kuna…
Turiste on, aga ainult Saksamaalt ja Astriast. Muude maade autonumbreid pole veel kohanud. Samas turistilõksud on kõik lahti ja ootavad. Aga suvi alles algas, loodetavasti ikka jõuavad veel tulla.
Kõndisime täna Rijekas alla mere äärde ja hakkasin huvi pärast vaatama tee ääres seisvate autode salonge. Peaeegu polegi automaatkastiga autosid. Üliharva, kui mõne leiad. Kas mägedes on manuaalkastil oluline eelis?
Homme hommikul plaanime minna merre ujuma ja siis liikuda edasi Zadar’i linna.
