Eile saabusime õhtuks Sloveeniasse ja peatusime pealinnas, Ljubljanas. BIT Center Hotel oli selline uuem ja moodsam spordiklubi ja sportlik asutus, kus pakuti esimesel korrusel ka öömaja. Tuba oli askeetlik, moodne loft, kus all oli laiem voodi, selline laia servaga, kuhu sai ka istuda. Toole toas ei olnud. Laud oli selline traditsiooniline ümmargune esikulaud vaasi jaoks. Aga jalad olid all korralikud. Teine voodi oli tõmmatud risti alumise voodi kohale torudega lakke. Hea kasutada, kui keegi külla tuleb või pikemalt külla peaks jääma.

Hommikusöögiks lubati tüüpilist Continental Breakfast’i. Hommikul selgus, et oligi lihtne versioon sellest. Mune ega pudruvalikuid kahjuks polnud. Muu kraam oli täitsa hea.

Kõht täis, sõitsime autoga Ljubliana kesklinna, et tähtsamad vaatamisväärsused üle vaadata. Pühapäeva õhtul oli linn nagu välja surnud. Esmaspäeva hommikul käis paras trall. Jalgrattad ja elektritõuksid on väga popid. Linna läbiv, sogase veega Ljubljanica jõgi (kanal) oli sildadega korralikult kaetud, elu käis. Kõige tuntum sild siin on Draakoni sild ja ka vanalinna osa oli ilus ja igati viisipärane. Jõe äärt palistavad turuhooned. Seal oli ka juurikaturg koos hilbu- ja suveniiride turuga. Juurika- ja puuvilja ekspert Kati ütles, et hinnad on kõrged. Jääb üle ainult uskuda, sest me tõesti midagi sealt kaasa ei ostnud. Isegi virsikuid mitte…

Püha Nicholase katedraali kõrval lookles umbes 100 meetri pikkune saba ja see viis Covidi testimise telki. Alguses arvasime, et see on vaktsineerimise telk (Autohaagis-karavan), aga Kati käis lähemal ja selgus, et ikka pika oraga teste tehti.

Kuna meie hommik algas kell 7 ja vanalinnas, mäe otsas olevasse kindlusesse ei lastud veel, jätsime selle järgmiseks korraks.

Meie järgmisesse peatuskohta, Umagi linnas Horvaatias oli Waze arvates ca. 130 km. Ja siin samas kõrval on Itaalia ja sealne uhke kuurort Trieste. No kuidas sa siis ei lähe sinna, kui on aega ja tahtmist. Tahtmist oli teistelgi, saime linnast vaevalt välja, kui kiirteel liiklus venima hakkas. Venis pikalt, kuni tee hargnes Itaalia ja Horvaatia peale. Selgus, et kõik see mass sõidab Horvaatiasse. Meie muidugi ilma igasuguse eelneva ettevalmistuseta Itaaliasse. Piiriületus läks ludinal, keegi midagi ei küsinud, vaiksel kiirusel vahetasime riiki. 

Ja siis läks ahhetamiseks! Sa püha püss, sellised vaated ja maastikud. Üle kõrge mäe lähenesime ja laskusime serpentiine pidi alla Trieste linna. Linnale avanesid iga kurvi tagant sellised vaated, et meiesugused lamemaalased seda ilma oma silmaga nägemata isegi ei usuks.

Ma nautisin igat hetke. Sest Kati oli roolis. Jõudsime linna ja hakkame parkimise kohta otsima. Kõik teeservad on palistatud enamasti väikeste autodega ja mpoeedide ja mootorratastega. Tänavad on kitsad ja sõit käis tihedalt üksteise kannul. Aga parkida ei ole kusagile.

Selle peale meenus aastate tagune Tšehhi reis, kus tegime lisaks Prahale ringi peale pea kõikidele suurematele linnadele, muuhulgas jõudsime ka Karlovy Vary linnakesse. Sisenemine ja väljumine samamoodi mööda serpentiine ja koha peal parkida ei saanudki. Nii läkski. Leidsime seal ühe nurgataguse koha miski apteegi ees, kuhu sai auto korraks parkida nii, et see kogu liiklust seisma ei pannud. Läksin apteekri käest abi paluma, et äkki annab parkimisalast nõu. Asi nimelt selles, et Tšehhis mingil põhjusel inimesed ei räägi palju meile tuntud võõrkeeli ja lootsin apteekrilt saada inglise keeles vastust, kuidas siin linnas üldse parkida saab. Noh, et kuidas siin üldse pargitakse… Vastus oli lühike. Tema ei tea ja vabastage aknaalune koht oma autost, muidu tuleb paha kontroller ja teeb trahvi. Mu mälu järgi tegime veel paar katset parkida, aga isegi niipalju ei saanud, et oleks ühe jäätise saanud osta… Aga muidu super ilus koht. Aga ligi ei lase…

No ja selles tänases Triestes jõudsime mingile pisikesele väljakule, kus sai maja ette parkida nii, et teised mööda mahtusid. Kati oli roolis ja oli teinud oma parima. Asi kiskus juba pisut närviliseks, ta tahtis, et ma annaksin suunda või ideid, kuhu sõita, aga ma olin ise ka nõutu. Tegime seal väljakul selle maja ees peatuse ja juhivahetuse. 

Vaatan, et üks kohalik pakivedaja annab just meie ees oma kaupa üle ja kõnetasin teda, et uurida parkimise võimaluste kohta. Mõlemad jumala umbkeelsed teineteise suhtes, aga sõna “parking” töötas. Näitas suuna kätte ja seda pidi minnes sattusime üsna kesklinnas oleva kõrge mäe otsa. Seal oli veel tasulisi kohti saada ja mõne euro eest saime omale 2 tundi jalutamise aega. 

Kuuma üle 30 kraadi, läksime alla sadamasse ja kesklinna avastama. Jõudsime mereni ja vaated sealt alt muidugi fantastilised. Kellaaeg selline 11+ ennelõunat. Mõtlesime söögi peale ja hakkasime otsima sobivat restorani. Paljud kohad olid kinni, terrassid ja varjud suletud, aga oli ikka ka avatud kohti. Mõtlesime, et kui Itaaliasse juba tuled, siis sööks kohalikku head pastat, mina muidugi oma Pasta Carbonara sooviga kohe platsis. 

Vaatasime menüüsid kohtadel ja liigume jälle edasi, sest süüa ei antud sellist, nagu oleks tahtnud. Kohv, kokteilid, saiakesed ja muidugi üle-elusuurused jäätise koksid jne. Selline lääge värk. Liha lõhna ei tulnud ühestki uksest… Müstika…

Tegime otsuse minna tagasi auto suunas ja igal võimalusel püüda sööki hankida. Mäkke tõustes ja auto poole liikudes võimalused aina kahanesid ja panime siis tühja kõhuga linnast minema Horvaatia linnakese Umag’i poole. Näitas, et ca.37 km sõita koos piiriületusega. 

Kõik sujus ilusti ja piiril oli pikk saba, mis liikus aeglaselt edasi. Selge, et pidu läbi ja kontrollivad dokumente… Võtsin meie ID kaardid ja hoidsin käes, valmis neid ametnikule tutvumiseks andma. Ja ainult sellest positiivsest suhtumisest ja zestist piisas. Näitas käega, et sõida edasi…  Olimegi Horvaatias.

Horvaatias on rahaks Horvaatia Kuna’d. Tegin piiril rahavahetuse ja 50 euro eest saab sõltuvalt kursist ca. 306 kunat. Muidu öeldakse, et hea kui saad äris kasumit 10%, siin saab protsendiks ca. 600%. pole paha äri. Aga iseenesest saab peaaegu igal pool maksta kaardiga ja see variant on minu meelest kasulikum, sest siis on kasum lause üle 700%. 😉

Tahtsin veel kindel olla, et Horvaatias pole kiirtee makse ja lahke naisterahvas piiripealses rahavahetuse punktis mulle seda ka kindlalt väitis. Ju ta ikka teab…

Edasi sõitsime oma ööbimise kohta ja saime uhke 40 m2 toa kätte kõikide kellade ja viledega. Isegi WiFi kood anti kohe kaasa. Ja nii oligi, tuba väga ruumikas, konditsioneeriga, külmikuga, ruumika sanruumiga ja nii edasi. Parkimine akna all, sisehoovis. Peremees peab siin veel karavaniparklat ja restorani ka. Koht ise ca. 3 km keskusest väljas. Ainus jama on see, et WiFi siia tuppa ei levi. Juba kolmas ööbimine ja lubatud WiFi on ümmargune null… 

Tänan seda inglit, kes mulle pani pähe mõtte võtta kaasa taskuruuter ja piiramatu kasutusega SIM kaart.

Asjad tuppa jahedasse sätitud, sõitsime Umag’i linna keskusesse, et süüa ja linn üle vaadata. Meri ja kaldapealsed imeilusad. Rahvast palju pole. Leidsime ühe restorani (neid oli siin palju), kes meie ootustele vastas ja istusime lauas, vahetult mere ääres, kail, Aadria mere kaldal ja lasime ennast turgutada imemaitsva toiduga. Hinnad olid 65 ja 80 kunat, ehk veidi üle 10 euro söök ja 25 kunat õlu. Rahaga harjumine ei ole veel selgeks saanud. Siin pole liiga odav koht, aga iseenesest pole hullu ka midagi. Homme oskame juba täpsemalt midagi arvata.