Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et kogu minu lapsepõlve suvede jooksul, mille ma tüüpiliselt veetsin koos vennaga Võrtsjärve lähedal, oli selle järve keskel üks õudsa nimega saar – Tondisaar.

Ma mäletan, et eriti selge ilmaga oli teda vahel meie tavarannast, ehk Tartu Kaubandusvalitsuse puhkekodu lähedal olevast rannast hea fantaasia korral natuke nagu näha ka. Poisikesena seal ujumas käies ma sedasi vähemalt arvan mäletavat. 

Elu teeb oma korrektiive ja koolivaheaegade suvedest, mil seal sai kohustuslikus korras aega veedetud, sai päris elu. Isa elas ja praegu vend elab ja toimetab samas kohas edasi. Aga Tondisaarele pole ikka saanud. Võrtsjärv on tegelikult väike ja üsna madal. Jalad pidid igal pool põhja ulatuma, aga pea ei pruugi alati vee peale ulatuda… 

Asju võib alati näha teatavas perspektiivis. Näiteks selle aasta suvel sai ära käidud esimest korda elus Piirissaarel. Sest seal oli kollane aken ja see oli viimane kollane aken, mis selle päeva seisuga oli meil Katiga veel üle vaatamata. Sõber ja laevnik Heino korraldas sõpruskonnale tšarterreisi Piirissaarele ja aken ülevaadatud nagu nipsti.

Õudne Tondisaar asub aegade algusest Võrtsjärve keskel, aga seal Kollaseid aknaid teadupärast pole. Aga mis seal on, milline välja näeb, jne? Ei tea.

Tehnika paraku areneb ja võimaldab kohati lisaks optilisele zoomile ka füüsilist (jalgadega) zoomimist. Reede õhtul tuli mõte, et lähme homme Tondisaarele – drooniga. Uus ja uhke asi. Kasutan seda lennumasinat oma klientide kinnisvaraliste objektide ülesvõtmisel. Vaja õppida ja katsetada tehnikat ning piire. Pole midagi paremat, kui teoks saanud mõte…

Tänavusel talvel on lumi kohati parajalt paks ja suvalises kohas sõitmiseks on ikka hea see 4×4 vedu. Kui pakkusin vennale välja mõtte, et läheme Tondisaart avastama, siis tema ajas kohe oma Jeepi kurjaks ja sinna järve küljele sõitsime juba tema autoga. Ja õieti tegime, sest kütus on sel talvel kallis 🙂 Tegelikult oli seal kohalikul teel ikka kindlam tunne sellise toreda maasturiga kulgeda.

Alguses üritasime Vehendi alt drooniga saarele sõita, aga drooni aku sai 55% peale ja saart veel külje all polnud. (Pärast materjali üle vaadates sain aru, et olime saarele siiski üsna lähedal). Tuli droon tagasi tuua.

Siis Jussi julgel juhtimisel sõitsime mööda külavahe teed lõuna suunas, kohati ka liiklusmärkidega vastuollu minnes… Aga saime umbes samale laiuskraadile Tondisaarega. Seal oli selline tore küla koht ja ilmselt suisel ajal ka vahva ujumise koht…

Ajasin drooni taas uue akuga kurjaks.

Nüüd juba saar paistis peaaegu palja silmaga. Drooni lendas minema ja teel kohtas ka autoga järvel viibinud kalamehi. Lisaks veel jäälõhesid ja oligi Tondisaar, lapsepõlve unistus…

Külma oli 5 kraadi ja tuult oli samuti. Sellep lennutasin drooni objektile võimalikult madalalt, ehk sa 20 meetri kõrgusel. DJI Air Mini 2 andis kogu aeg teada, et tuul on kõva ja külm ja paha…

Saar sai üle vaadatud, see oli mu esimene nii kaugele ulatunud droonilennutus (2600 meetrit). Passi järgi saab muidugi veel palju kaugemale, aga õpime ja areneme samm korraga…

Drooniga lendamine on äge ja sügavuti minnes põhjatu tegevus. Mulle meeldib!

Kuna aega filmi kokku lõigata polnud, siis natuke kohmakas see sai, aga siin ta on – lennu aruanne: