Eile kirjutasin, siis meie Firenze eeslinnas, Pratos,  olevas apartement tüüpi majutuses pole hommikusööki, ehk seda ei ole võimalik Bookingu kaudu tellida. Aga ometi lisaks meie eilsele vastuvõtule oli Salvatore 7:30 terrassile maja ette laua katnud. Espresso Napoli moodi, saiake oliiviõli ja singiga ja croissant vaniljekastmega (soe). Sellise sooja ja vahel pisut kelmika naeratusega mees, kellega suhtleme läbi Whatsappi, olles enne sõnumi ära tõlkinud, tema minule eesti keelde ja minu sõnumid lähevad talle itaalia keelsetena. Nii hoolivat vastuvõttu pole me varasemate aastate jooksul kogenud. Aga Salatore’st tuleb pärast veel juttu 🙂 

Meie tänase päeva peateema on külastada Pisa linna. Vaatame üle Pisa katedraali ja tema ilmakuulsa kellatorni. Kohale sõitsime ilusti, ca. 80 km meie peatumisekohast. Linn oli 10 ajal juba maast laeni rahvast täis. Ise mõtlesime küll, et käime varakult ära, siis ehk rahulikum ja jahedam, aga ei midagi. Esimene väljakutse oligi parkimine. Sõitsime umbes 150 meetrit sellest katedraali sisse mineku kohast mööda ja iseenese tarkusest kohe kõrvaltänavasse parkimiskohta otsima. Autod pargivad tihedates ridades ja korraga näeme abivalmis tegelast meile viipamas, et siin on praegu vaba koht olemas. 2 korda ei lasnud endale seda öelda, saimegi koha 🙂

Tüüp aga abistab meid aina edasi, puhtas itaalia keeles annab märku, et parkimise eest saab maksta seal puu all olevas apastraadis. Hoiatas, et vaja on veel auto number sinna sisestada (kuidas ta seda mulle itaalia keeles selgitas, et ma sellest eesti keeles aru sain, ei saa ma siiani aru.) Kati istub jahedas autos ja mina teen autonumbrist pildi ja läheme parkimispiletit tüübiga koos välja lunastama. Selliseid parkimismassinaid on paljudes riikides nähtud. Sisestad auto numbri, siis maksab kaardiga või müntidega ja trükib paberi välja, paned selle klaasi taha ja oledki vaba kuni selle kellani, mis paberil kirjas on. 

Me sõidame autos moodsalt, kuulame minu telefoni kaudu Elmari raadiot (Kati lemmik). Siin kandis on vahel probleemiks, et kui pikematest mägedest läbiminevatest tunnelitest läbi sõita, siis vahel kaob levi ära ja raadio jääb kuss. Vahel läheb uuesti käima, teinekord jääbki kuss, siis peab näpuga järele aitama. Sel korral oli sedasi, et raadio jäi kusagil Pisa linna siise sõites kuss. Mis seal ikka, oligi juba huvitavaks läinud, vaatasime parkimise kohti ja nõnda edasi. 

Nüüd siis, kui olime autole parkimiskoha leidnud, väljun autost telefoniga, teen tüübi soovitusel pildi auto numbrist ja kuna olen vaegkuulja ja kannan vastavaid kõrvasiseseid klappe, mis muide kannavad ka telefoni vestlusi ja muid telefoni hääli mulle kohe kõrva. Autonumbrist pildi tegemine pani muidugi Elmari taas käima, aga sel korral minu kõrvaklappides. Ja mitte vaikselt… Tüüp seletab midagi Itaalia keeles, mina püüan Elmarit vaigistada. Sisestan sinna parkimisaparaati auto numbrit, kui tuleb Katilt sõnum, et miks ma ta autosse luku taha olen pannud. Meil on selline auto, et kui võtmed taskus autost eemaldud, siis paneb automaatselt auto lukku 🙂

Siis muidugi selgub, et mul pole münte ja kaardimakse apastraadil ei tööta. Tüüp on õhinal mu juures ja nagu omal ajal oli kuulus onu Raivo, kes oskas hästi visualiseerida ja joonistada, sama teeb se minu tüüp, kehakeeles väljendades, et peab ikka münte siia panema. Lähen Kati juurde, et ta autost välja lasta ja küsida tema mündivaru üle. Kati, õnnelik et autost välja lasti toob kohe nähtavale 2×2 eurost münti ja saame parkimise vist peaaegu kaheks tunniks tehtud. Aga tüüp ei jäta meid rahule, tal on käes ruuduline paber, millele on itaalia keeles musta vildikaga midagi kirjutatud. Ok, oleme teenuste eest tänulikud, mul oli 1 eurone münt veel säilinud, pakun seda temale. Tüüp keeldub toob oma taskust välja 10-eurose ja keha keeles teeb selgeks, et see oleks ehk õiglane hind. 

Mitte et me ilma temata poleks sama teha võinud, aga äkki on tal põhjust ka, andime talle viiese raha. Juba nii palju on juhtunud, aga pole veel katedraali ja kellatorni näinud, läheme seda otsima. Kuum ilm trehvas taas, autos näitas termomeeter 39 kraadi. See ei tee päikese käes jalutamist mõnusalt nauditavaks, aga me ei lase ennast heidutada, sukeldume massidesse. 

Rahvast ikka oli ja bisnessi tehakse siin kõvasti, enne platsile saamist on üle 100 telgi, kes kõik midagi müüvad. Ennekõike suveniire, Pisa kellatorni kujulistest viinapitsidest, T-särkidest kuni pagan teab, milleni välja. Lisaks on veel liikuvad ärimehed, kes teavad, et neid eriti keegi ei salli, aga juba Dale Carnegie oma raamatus: “Kuidas võita sõpru ja mõjustada inimesi” õpetas, et tunne huvi inimeste vastu. Ja sellid on selle selgeks saanud: Where are you from? küsimus peaks uksi avama edukalt. Aga selge on see, et raske on kõigil. Samas, olles ühte telki näinud, oled tegelikult kõiki telke näinud. Kõik peaaegu müüvad sama kama…

Pisa katedraal ja kellatorn olid sellised, nagu ma neid endale ette kujutasin, hea, et see maalapp on nüüd maakaardil avanenud.

Üks asi veel, millele enne reisi olin mõelnud, et kui sinna lähen, kas teen ka selle “kätega toetan torni” foto ära ja kui naljakas see seal on, kui ma ka oma panuse sellesse annan. Tegelikult seda tehti ümberringi igal pool nõnda palju, et peaaegu nagu ei saagi tegemata jätta. Kati andis oma panuse, ma tegin selfi 🙂

Peab ütlema, et päikese valgus on siin nii tugev, et ma oma telefoni ekraani pildistamise ajal vaevalt näen, selleks et Katile vihjeid anda, et see torn ikka ilusti toetatud saaks, seal lihtsalt näha midagi ei olnud. Kõik käis mälu järgi…

Pisa hooned vaadatud, teatab Kati, et nüüd on tema aeg ja tahab näha selliseid ilusaid Toskaana maastikke, küpresside puiesteed, lauged maastikud ja ilus maja künka otsas. Paar kitse või lehma võiks ka seal olemas olla. Heale inimesele pole millestki kahju, sõidame Pisast mere äärde, Marina di Pisa’sse. Kati läheb kaldale jalutama, mina kosutan ennast rannaäärses kohvikus espresso ja külma veega. Ma enam ei imesta, kui mulle keegi vett ei paku ja ma selle ise pean ostma. 

Googeldan Toskaana ilusa looduse kohta ja saan soovituse minna otsima Cornia valley’t. Tehtud-mõeldud, sõidame ja Waze juhib saatust. Ja vupsti olimegi kiirteel, tasuline aga see eest täiesti steriilne tee. Toskaana või muu, ainult kaugel on suured mäed, muu on kõik müraseina ja kipsplaadi taha ära peidetud.

Otsustasime esimesel võimaluse maha keerata ja varsti saimegi selleks võimaluse. Maksime oma kiirteemaksu ära ja saime “põllule” Kuna Wazele ma meie plaanist ei rääkinud, siis tema muidugi kogu väest üritab meid taas eurorajale tagasi viia. Ja me mängisime mängu, et kui waze ütleb, et mine paremale, siis meie kohe vasemale, tema muidugi aitab meid taas ja annab nõu, me teeme ainult risti vastupidi. Ja saimegi enam-vähem sellise maastiku kätte, nagu Katile vaja oli. Pärast saime veel sooja pirni ka puu otsast.

Mõned ebaolulised teadmised siia tänasest päevast:

  • Pisa torn on kaldus umbes 4-kraadise nurga all.
  • Salvadore poeg teatas, et tänavune kuumus on Itaalias haruldane, tavaliselt nii kuum pole ja ka itaallastel on kuum (ma saan aru, et seda juttu on Eestis lugeda imelik, kui temperatuur on vaevalt 20 kraadi ja vett ja tuult on nendel päevadel Eestis korralikult olnud)
  • Traditsiooniline Itaalia tervitus “Ciao” tuleneb algselt Veneetsia fraasist “s-cia’v-o” tähendab “Ma olen su ori. ” – Wiki link
  • Itaalia lipp sümboliseerib lootust, usku ja heategevust. Roheline on lootus, valge tähistab usku ja punane on heategevuse värv.
  • Itaalias on Euroopa vanim elanikkond. Itaallase keskmine vanus on 45,7 aastat, mis on Euroopa vanim elanikkond. Maailmas on ainult Jaapani elanikkond vanem. Ja hinnangute kohaselt on Itaalia keskmine vanus 2050. aastaks 54 aastat. Viide
  • Itaalia on ringide maa, ma pean silmas autoteede ringristmikke. Tartus on neid ka palju, aga peale Itaaliat ma enam ei nuriseks. Liiklus on selle tõttu rahulik ja sujuv. Ainus imelik asi on see meile, et Eestis näitan ma suunda, kui hakkan ringilt väljuma, siin näitavad, kui üldse, siis kui jätkavad ringil liikumist. Teeme oma mõjutustööd edasi, näis kuhu välja jõuame… Leonardo da Vinci oli ka ringide tegemise meister.
  • Bensiini tankimine – täna oli vaja ja selles tanklas oli vana, katkine rahavastuvõtmise masin katki ja tema peale oli kirjutatud ka inglise keeles, et tangi ja siis mine sisse maksma. Mis siin keerulist saab olla – panen püssi paaki ja nothing. See asi tööle ei hakka. Tankuril on miskid nupud: 5 eur, 20 eur ja kolmas oli vist “Annulate” vms. Vajutan 20 euri nupule ja siis saangi 20 euro eest bensiini. Kuidas paaki täis saada, seda peame veel õppima.
  • Jalakjäijaid lastakse ülekäigurajast üle, üsna turvaline on siinmaal jalakäia elu. Liiklus on suht mõistlik, motikad muidugi teevad elu huvitavamaks.
  • Kati märkas, et päris väikeseid lapsi Pisas ei näinud, need vist ootavad meid lennujaamas 🙂 Siia lennates oli vahel kuulata ka lennuki hääli, aga enamuses ajast seda kuulda polnud. 🙂
  • Inimestel on aega, kulgevad tasakene, ka kassapidaja on inimene, ajab rahulikult juttu tuttavaga, jne. Eilne rongisõit kahe emotsionaalselt vestleva sõbrannaga meie istmevahes oli ka selline, et kohati see lennukihääle puudumine oli ka parem 🙂

Tagasi jõudes oma tänasesse majutusse läks Kati kõndima, aga tuli peagi tagasi, sest hakkas kartma teise nahavärviga inimesi. (raha jättis ka eelnevalt koju). Meil on Eestis ikka üsna kena ja rahulik, siinne kohalik enam ilmselt ei mäleta neid aegu. Ja ma ei taha jääda kõlama, kui paadunud rassist. Midagi on maailmas ikka valesti, kui inimesed elavad massiliselt selliselt sassi löödult, nagu Tootsi peenras taimed. Aga meil on veel hästi.

Päris õhtul veel saan Salvatorelt sõnumi, et kas oleksime nõus temaga kohtuma maja ees õues. Kati oli dushi alla ja lähen siis temaga kohtuma. Tal on lauake kaetud, Sitsiilia pistaatsiapähkli liköör ja pitsid, et meid tänada siinviibimise eest. Uskumatu mees on see Salvatore – ainult tiivad on tal puudu… Tuli koju ka tema poeg, kes liitus meiega ja kes räägib head inglise keelt. Sain temalt paluda vajaliku kontaktinfo, et Salvatorele Eestist väike kink saata. Oleme talle väga tänulikud meie võõrustamise eest!

Kui sa sõber oled siiapoole majutust otsimas, siis siin on meie soovitus. Bookingu link on siin. Salvadore on erakordne võõrustaja. 12 punkti kümnest!

Homme läheme Rooma! Ainulaadne võimalus järele proovida, kas tõesti on sedasi, et kõik teed viivad Rooma!