Alustasime oma päeva täna Suwalki öömajas pätikohviga. Korteris olid tingimused selleks olemas ja Kati siis teostas selle. Meil olid hommikuks ostetud klubivõileivad ja saimegi oma esimesed kalorid kätte. Kell näitas 06.48.
Mul oli terve pinu asju valmis vaadatud meie tänasele Suwalki – Gdansk distantsile. See oli muidugi parajalt pikk teekond ka, arvestades, et tahtsime mõnes kohas ikka ringi ka vaadata. Ilm tõotas tulla pilvealune ja ca. 20 kraadine – super reisimise ilm.
Esimese külastuse tegime Wigri järve ääres asuvasse kloostrisse – Kameduli kloostrisse. Kohale jõudsime 7.20 ja olime peaaegu kõige esimesed 🙂 . Aga rahvast juba liikus. Samas kloostris pakutakse ka öömaja ja seal on ööbinud ka Poolast pärit paavst Johannes Paulus II, kes külastas kloostrit 1999. aastal. Tema tuba on seal tänaseni säilitatud, sellisel kellaajal paraku sisse veel ei lastud. Aga muidu tundub see olema väga rohkelt külastatav asukoht. Seal on kõikidel hoonetel (taludel) küljes sildid ja reklaamid, et ikka rahvusköök ja muud muud külastajatele rõõmu pakkuvad teenused. Kämpingud, telgid ja öömaja võimalused, lisaks terve teenuste pakett, mida saab teha järvel.
Wigri järv on üks suuremaid ja sügavamaid järvi Poolas. Järve pindala on umbes 21 km² ja sügavus ulatub kuni 73 meetrini.
Saime kloostri õuele sisse ja vaatasime ringi nagu jõudsime. Kahju, et sattusime liiga vara tulema, aga tasus kindlasti külastada ja asi ise üle vaadata. Teisest küljest muidugi ka hea, saime sisuliselt privaatse külastuskogemuse ja ei pidanud oma parkimiskoha vms. pärast võitlema. Parkisime suisa tasuta, alates 8.00 maksab parkimine 15 PLN.
Edasi sõites tekkis tunne, et nüüd võiks ühe harjumuspärase kohviga organismi turgutada. Varsti saabubki meie nähtavusse kõrge posti otsa pandud tankla logo, mis teatab, et seal saab ka võileibu, ehk siis Subway ka olemas. WC oli ilus ja puhas, wc paber toodab neile kasumit, s.t. ei vii palju raha välja. Teine asi, mida me mõlemad Katiga märkasime, oli see seebivaht, mida wc kraanikausi kõrvalt dosaatorist sai kätepesuks kasutada. Kati ütles, et ta pesi käsi 4 korda, kuna tunne oli kogu aeg, et käed ei saanud puhtaks. Pean tunnistama, et mina pesin 5 korda. Tuleb käe peale ja vahutab ka, aga käsi puhtaks ei saa, sellist tunnet ei ole… Ilmselt on see teine komponent, millega kasumit suurendada. Ei teistes jaamades ega varasemalt mujal pole sellist kätepesu kogemust olnud.
Lõpuks oleme korralikult desinfitseeritud ja valmis oma kohvitopsiks. 2 x 2, ehk kokku 4 kohvimasinat seal bensukas sel hetkel oli ja kummalgi kohvisaarel oli 1 masin kaetud sildiga “Avarii” . OK, ikka juhtub! Läheme siis kahekesi Katiga endale ühe töötava masina juurde kohvi tegema. Topse on kolmes mõõdus. Espresso, keskmine (220 ml) ja suur (440 ml). Kati võttis selle keskmise ja mina tagasihoidlikult selle suurema. Suurema topsi õigusega, hakkan endale Cappuccino kohvi masinaga tegema. Kati tuli mulle appi ja kuna igal topsisuurusel on oma mõõtu kaaned, siis hakkas mulle suuremat kaant andma. Perekondlik värk, kõik on korras. Sel hetkel lisandus meie peresse teenindaja kahe kastiga, mille ta sinna alasse asetas, kus inimesed tavaliselt oma kohvile suhkrut, siirupit või kaant lisavad. Ja hakkas sujuvalt suhkrut kastist panema suhkru hoidjatesse. Kati tõrjuti tema poolt kaantest niipalju kaugemale, et kaanteni enam ei ulatunud. Kati on muidugi ise vana kooli teenindaja ja see uus teenindusmudel pani teda pisut imestama. Ta lükkas need 2 kasti suhkrutega mõned sentimeetrid sellele tibule lähemale, et ise kaanteni ulatuda. Mul oli au selle tibu teadmata vaadata tema näoilmet, kuidas ta Katit vaatas… Loomulikult on teenindaja ka inimene ja tal on raske töö väikese palga eest. Aga palgaraha toovad kohale ju kliendid, neid ei ole mõtet kohvi tegemisel kottida… Tegelikul juhtub ka paremates peredes.
Täna just mõtlesin ja ütlesin Katile, et poolakad ei ole just sellised naeratajad ja ülisõbralikud, nagu (ameeriklased võib-olla), vanem aastakäik on selline konservatiivne ja pisut ehk umbusaldav by default. Aga hästi turvaline tunne on. Väiksemates kohtades kindlasti. Lihtsalt täna Gdanski kaubanduskeskuses Forum, ilma et selleks otseselt põhjust oleks olnud, hakksin taas kätt püksitasku peal kandma, kus on mu dokumendid ja pangakaart. See eelmise aasta laks tuli mingil põhjusel meelde.
Edasi viis tee meid Elki linna. Väike linnake, paras väike jalutuskäik teha ja kesklinn üle vaadata. Mulle oli silma jäänud reisi planeerides Koperniku park, ehk Park Kopernika Ełk.
Mikołaj Kopernik – XV sajandil toimetanud Poola astronoom ja teadlane oli mees, kes tõestas ära, et Universumi keskpunktiks pole Maa vaid hoopis Päike. Ja tema auks ongi sinna tehtud see vahva park ja tema pronkskuju pingile, mille kõrvale saab istuda ja endast targema mehega juttu ajada või kasvõi väike fotomeenutus teha.
Samas lähedal oli ka muljetavaldavalt suur kuju Paavst Johannes Paulus II auks püstitatud ja külastasime veel ühte uuemaaegset kirikut – PühaWojciechi katedraali.
Vihma hakkas sadama täpselt sel ajal, kui autosse linnaringilt tagasi saime. Hakkasime sõitma ja peagi jäi vihm üle. Suunda hoidsime Olsztyn’i linnakesele. Kati oli roolis ja mul oli temast lausa kahju. Üsna tihe liiklus ja tee kurviline, kui kurat, kitsas ja servad ka katki või sellised lainelised. Taga sõidavad kohalikud, kes matsu jagavad ja nendest moodustub teatav survegrupp selja taha, kes ei saa aru, miks inimene esimesel korral seda 100 km pikkust lõiku ei suuda nendega samas tempos läbida. Mingil hetkel vahetasime kohad ja siis olin antikangelane mina. Ma sõidan iga päev autoga juba üle 40 aasta. Selline paras pingeline teelõik oli tänases päevas. Aga saime hakkama, keegi fa-fa ei teinud ja oma sõrmi ka ei demonstreerinud. Mingil ajal saimegi juba kiiremate teede peale ja hoidsime sealjuures kurssi Elblag’i linnakesele. Tarvi soovitas seal mingi huvitava kuivamaa laevaga sõitma minna.
