Viinamarjad valmivad hilissügisel…
Minu päev algas sellega, et kuulen, et keegi kolistab asjadega majapidamises. Hommikuinime Kati pakib kohvrit ja paneb asju kokku. Ise juba kõik vajalikud protseduurid läbinud.
Siis meenus mulle, et sai ju lubatud, et saame oma auto kätte kell 7.00 parklast, kuhu me ta jätsime.
Mis siin siis passida, kui kell on juba suure kaarega kella kuuest üle käinud. Habe eest, elektroonika kotti ja minema.
Võtsime oma kotid selga ja -järele ja läksime parkla poole minema. 600 meetrit Google mapsi abiga käidud jõudsime kohale 6.40.
Siia peab juurde rääkima loo, et kui me majutust kokku leppisime, siis andsime teada, et meile on ka turvalist parkimist vaja. Korteri omanik andis igasugust ja head infot selles etapis, korter on kesklinnas, maja juurde ei saa autoga sõitagi, parkimisest rääkimata, lähedal parkimine 48 tundi maksab 32 eurot, aga privaatses parklas saame 15.- euroga hakkama.
Ei olnud keeruline valida, aga parkla oli 600 meetrit eemal. Meie käimisharjumuste juures, kukepea!
Pisike jama oli siis, kui autot ära viisime. Perenaine pani garaazi adressi mu telefoni GPS mapsile ära. Sõitke kohale ja seal pole peale tema kedagi, tema juba ootab ja korraldab kõik… Küsis veel, et kas oskate ka vene keelt? Ma ütlesin, et saan sellega ka hakkama. Kõlab ju hästi?
Sõidame kohale ja seal on sada võimalust kus ja kellele oma autot hoiule anda, aga keegi neist ei tunne kahjuks meie vastu huvi…. Kuna tegemist on ikkagi Budapesti kesklinna ühesuunalise ja kitsa kõrvaltänavaga, siis igasuguste tuututamiste ennetamiseks ajan auto ühte samas kohas olevasse hoovi.
Lähen asja uurima ja ei miskit tegevust, ega huvi minu ja auto vastu tänaval, rääkimata sellest hoovist, kuhu saatuse tahtel sisse sõitsin.
Helistan siis korteri omanikule ja kaeban ära, et see mees ei taha mind siin ära tunda…
Saadab mulle siis pildi sellest väravast, kust ma peaksin sisse sõitma ja …. ainult ühe väravaga paningi mööda. See oli tegelikult ühe kõrtsi tagaõu ja seal oli tõesti kohti paarile autole. Sõidan sisse, mees kohe vastas, et pane aga sinna ja maksa raha ära. Võib ka hiljem…
Me ei vahetanud Ungarisse raha kaasa (ja selle järgi pole tegeikult ka mingit vajadust), aga taat eurosid ei taha. Me tegelikult teadsime, et oleme selle 2 öö eest sees seal 5000 HUF-i, ehk ca. 15.50. Võtsime tänaval asuvast ATM-ist raha välja krediitkaardiga ja see ei ole liiga hea mõte. Seal on kurss madal ja kaubanduses kasutatava 1 eur = 321 HUF asemel saab sularahaautomaadist raha kursiga: 1 eur = 290 HUF.
Aga me tegime selle ära, sest julge hundi rind lihtsalt on haavleid täis. 
🙂
Tegelikult on Ungaris ka valuutavahetus olemas, neid tuleb vahel ikka tikutulega otsida…, aga HUFFe saab sealt kursiga 1 eur = 321 HUF.
Ühesõnaga,oleme selle paiga värava taga veidi varem, kell 6.40, sest see mees, meie auto vastutavale hoiule võttis ja meile tseki andis, ei rääkinud mingeid keeli peale ungari keele. Ainus, millest aru saime, et kell 7.00 saame auto kätte.
Me muidugi arvasime, et äkki saab ka varem.
Minuti pikkus sõltub sellest, kummal pool WC ust sa parajasti oled. 🙂
Me kibelesime autot kätte saama ja teele asuma, teisel pool aga vaikus. Siis tulevad pähe mõtted, et kas see, millest me justkui rääkisime selle mehega, kas sellel üldse mingit sisu on jne. … Värav on selline kipakas ja justkui lihtsasti avatav. Kati trummeldas õrnalt väravale, lootes, et keegi ehk märkab ja ärkab. Mina püüan rahulikku meelt säilitada, endal 2 seljakotti seljas viimased 30 minutit ja auto on ainult 4 meetri kaugusel viletsa värava taga.
Värava avamine oli silmaga vaadates lihtne ülesanne, aga samas tungimine eramaale läbi lukus värava ei ole ka liiga hea perspektiiv juriidilises mõttes.
Asi lahenes lihtsalt: kell 7:01 tuli kaubaauto juht kaupa tooma sinna restosse ja avas värava elegantselt ühe raudpulga eemaldamisega konstruktsioonilt. Saimegi auto kätte.
Päeva plaan on selline, et õhtul on meil ööbimine Košices, Slovakkias, otseteed minnes ca. 260 km.
Kiirteed pidi saab suht kiirelt kohale ja ei näe tegelikult suurt midagi. Keerasime teelt maha, et lapsepõlvest meelde jäänud Egeri linna külastada.
Nigu maha keerasime kiirteelt, kohe läks huvitavaks. Põllumajanduspiirkond ja põllud kahel pool ja kohe haaratavad. Pidasime päevalillepõllu juures kinni. Ilus on vaadata neid suuri lilli oma tõlvikut päikese suunas hoidmas, meil seda peaaegu ei näegi… Katile tuli meelde kodu, ristikhein ja kanad ja võtsime ühe tubli tõlviku oma kanadele suveniiriks kaasa. Viinamarjapõllul käisime ka, aga nagu Krõlov ütles omal ajal – viinamarjad on hapud! 🙂
Jõudsime Egerisse ja tegime seal ühe FB check-inni.
2 inimest (Ivar ja Raino) hakkasid üheaegselt rääkima, et kuna oleme Egeris, siis me peaksime minema külla sepale ja veinimeistrile, Anti Antikule, kes elab sealt 13 km eemal ja tervisi viima.
Meie päev oli planeeritud olema avatud väljakutsetele, seega me läksime Antile külla.
See oli hea plaan. Anti Antik (http://www.antikanti.hu/) on elanud seal juba paarkümmend aastat. Töötab sepana ja hobi korras teeb piirkonna parimat veini.
Kogu asi oli muidugi eksprompt. Anti lapsepõlvesõber Raino andis vihje küla nimega ja telefoninumbri. Sõitsime kohale ja helistasime, Anti on veidi kolinud, aga muu kõik on sama.
Meil oli plaan anda üle 2 sõbra tervitused ja veidi veini osta, tegelikult saime 3 tunnise ekskursiooni, koos veini ja grappa degusteerimise ja ostuga. 🙂
Antil on oma uues asupaigas ambitsioonikas plaan. Ostab kokku kinnisvara, et väärindada oma kinnisvara. Ehitab krundil olevatesse koobastesse, mis hetkel on halvas olukorras eksklusiivsed majutuskohad.
Pilte vaadates saate aru, kus on koobas, millest alles hakatakse midagi tegema ja kus on (naabrimehe) sarnane koobas juba turistikõlbulikuks tehtuna.
Anti on hea võõrustaja ja lahe jutuvestja. Asjalik, aval ja lahke. Me ei oodanud midagi sellist päeva alustades ja lõpuks saime väga mõnusa ja põhjaliku sissevaate Anti tegemistesse ja plaanidesse. Anti toodetud vein ja grappa on väga head, sai ka suveniiriks pisut kaasa ostetud.
Anti rääkis, et tema parimad viinamarjad valmivad alles oktoobris. Sõbrad käivad abis korjamas, aga muidu teeb ise kõike.
Oleme väga tänulikud soovituse eest Antiga kohtuma minna, muidugi ka Antile.
Kui küsisin, et kas selised meiesugused reisisellid teda ära ei tüüta, siis olevat kõik vastupidi. Ta räägib rõõmuga oma tegemistest ja näitab omi valduseid. Veinikeldrisse saab ka…
Jõudsime oma tänasesse ööbimisepaika Slovakkias, Košicesse. Väike lihtne linnake, aga külalislahke.
Kuna apartemendis puudus WC paber, siis pidime poodi seda otsima minema. Iga inimene, keda kõnetasin inglise keeles, oskas vastata inglise keeles.
Käisime tänu Antile täna kokku 15 km jala maha.
Homme liigume Krakowisse ja plaan teha seda läbi Kõrg-Tatrate.
Oleme juba koduteel!
