Eks see meri on juba mõnda seal aega sama koha peal olnud. 5 aastat tagasi tegime koos Katiga, autoga Horvaatia reisi, siis saime seda merd imetleda küll, tõsi küll – kalda pealt. Aga selle aja jooksul on palju vett sinna merre juurde voolanud, kogu see vesi on vahetunud, aga värvid samaks jätnud. Meile on teada Must- ja Kollane- ja Punane meri, aga Rohelist merd mina ei tea. Samas see Vahemeri minu pisikese kogemuse pealt on just selline tore rohelise karvaga meri. Kreeta saart ümbritses ka roheline meri. Kunagi ammu oli võimalus ka Malaga linna ja seda Päikeseranniku merd vaadata, värvi enam ei mäleta, aga ju ta ka roheline oli, oma varjunditega.

Mingil põhjusel algavad mu reisikirjad enamuses sõnadega: “Algabki meie uhke merereis” ja siis on aegajalt nurinat kuulda, et see Ungari reis nüüd väga merereisi moodi ka polnud. Aga vahet pole!

Iga reis on ikka nagu üks tore merereis, ootad pikalt ja läheb kiiresti, lõpuks oled rutiinist väljas käinud ja valmis taas oma tavalise eluga edasi minema.

Aga sel korral ongi plaanis merereis. Tartust Tallinna bussiga ja Tallinnast Veneetsiasse lennukiga. Aga siis on 8 päeva mereloksu purjejahil nimega Infinita. Marsruudil Veneetsia – Zadar. Ja see, mis sinna vahele jääb, ei tea ilmselt ka kapten Hannes veel lõplikult mitte. Sest meie plaan pole veel lukus. Aga minek on kohe varsti.

Asi algas mõni aeg tagasi, kui mu sõber Heino tegi ettepaneku mulle ja Katile, et teeme sellise toreda merereisi. Kati keeldus üsna varsti, kuna tal on päikesega ja eriti liigse päikesega väike probleem. Ja merel paraku pole selle eest pääsu. Pean siis mina need meie pere kastanid sel korral üksinda tulest välja tooma.

Reisiseltskond koosneb peale minu siis mu sõbrast Heinost, tema õest Tiiust ja laevakaptenist Hannesest, kes on ka Heino ja Tiiu sugulane. Selline verejoon jookseb sel korral kogu reisiseltskonna sees. Lapsepõlvesõber Heinole on ka peaaegu nende suguvõsa liige (ma vähemalt loodan).

Piletid lennukile ja reisikindlustus sai juba märtsis ära ostetud, kusjuures mul läks veel nii hästi, et ma pidin ainult aja ja koha ütlema. Kati, kes oli juba mõnda aega üritanud head kingiideed leida mu läheneva 60-nda sünnipäeva kingituseks, tegigi mulle selle reisi lennupiletid kingituseks. Kuldne hing! Ma küll pidasin seda liiga võimsaks kingiks, aga sel pileti ostuhetkel sai tema võitu. Nii sain ma endale lennukipiletid. Tallinn – Veneetsia ja tagasi Zadar – Krakow- Tallinn.

Nüüd polegi muud, kui paki kott ja mine reisile. Kati aitas ka koti pakkida (loe: pakkis kohvri) ja ma ei teagi nüüd, kuidas näiteks Tallinna lennujaamas käituda, kui küsitakse: “Kas pakkisite ise oma kohvri?”. Ma ilmselt ei hakka tollitöötajate elu keeruliseks tegema ja vastan et jah, ise, kes siis veel…

Meie vahva jaht jõudis täna (27.04.2026) õhtul Hannese juhtimisel Veneetsiasse, San Giorgio sadamasse. Sinna peame meiegi jõudma 30.04.2026. Jahi masti küljes on kaamera ja see vaatab praegu, sadamas pargituna olles Veneetsia keskuse ja peamise saare suunas.

Meie reisi eesmärk on mõnusalt aega veeta ja sõita meritsi Itaalia Veneetsiast Horvaatia vahvasse sadamalinna Zadari. Kaheksa päeva jooksul. Ma pole kunagi varem nii kaua merel olnud. Plaan on sõita suuresti mööda rannikujoont ja ööbida sadamates. Leida uusi käimata kohti ja avastada kohalikku vaatamisväärsust. Sealkandis on mu kogemuse pealt saia söömine kangesti moes, aga äkki saab ka maitsvat kala kusagilt ja minu teada on Tiiu hea kokkamisoskusega, ehk suudab teha igast mereelukast midagi maitsvat. 

Kati on eelmistel päevadel küsinud, kas on ka reisiärevust tunda ja seni oli selline rahulik olek, tean, et tuleb, aga küll ta tuleb. Täna, kui Hannes oma jahi Veneetsia sadamasse parkis, sain ma aru, et sinna pean ka mina nüüd jõudma, et see jaht saaks edasi sõita. Masti kaamera vaatab aga Veneetsia põhilise saare peale ja otse ees on Chiesa della Pietà – Santa Maria della Visitazione.

Meil on plaanis Veneetsiasse jõudes ka sealne oluline osa üle vaadata.

Ja edasi juba plaani järgi, mis alles hakkab välja kujunema…