Alustasime Tartust 30. aprillil reisi kell 6 hommikul LuxExpressiga Tallinna Lennujaama poole koos Heino ja Tiiuga. Heino on mu sõber ja kaaslane juba poisikesest peast. Tema õde Tiiu’t tunnen samast ajast. Meie laeva kapten Hannes on Heino ja Tiiu sugulane. Vot sellise kambakesega oleme ellu viimas seda laevareisi, mis algas Veneetsiast ja peab lõppema Zadaris 08.05.2026.

Veneetsiasse viis lennuk 2:45 tunniga ja kohal olimegi. Heino oli teinud eeltööd, et aru saada meie võimalustest jõuda Veneetsia kesksadamasse. Pisukese seiklusega saime sellega hakkama. Bussipilet maksis 2 eurosenti. Alguses ehmatasime päris ära, aga Hannes tõi meid maapeale ja teadis rääkida, et siinse paikkonna mingite transpordivahenditega sõidad päev otsa makstes iga kord 2 eurosenti. Aga päeva lõpus tulevad intressid ja siis võetakse raha maha niipalju, kui oled transporti kasutanud. Päevas on võimalik selliselt tasuda max. 25 eurot. Sõita võid veel, aga väidetavalt on see siis peale kauba teenus. Mis me ikka vaidleme.

Jõuame sadamasse ja valime kohe sini-must-valge lipu all seilava Infinita nimelise purjejahi. Hannes on vastas ja hakkame plaane tegema. Laevas sellise kamba tarbeks nii palju juua pole ja süüa samuti mitte. Näljane inimene ei ole hea reisikaaslane. 

Plaan oli järgmine: kuna kõik me oleme varem Veneetsias käinud ja reisiväsimus hakkas märke andma, siis me uuesti seda võrratut kohta üle vaatama ei hakka. Käime Markuse väljakul ja sööme kusagil ja poe kaudu kohe tagasi laeva peale. Avastasime ühe pisut kõrvalisema söögikoha, kus oli hea teenindus ja maitsev toit. No kas oskad arvata, mida ma tellisin ja mida tellisid ka Heino ja Hannes? Tiiu otsustas, et temale meeldivad mereannid ja tema sai siis neid. Koduni sai poest 650 meetrit ja Hannes vedas meid eksimatult mööda kitsaid tänavaid kanalitrammini ja sealt koju (loe laeva).

Enne, kui magama minna oli vaja selgeks saada sadama WC ja dussinurgani pääsemine. San Giorgio sadamas oli selleks vaja ca. 300 meetrit maha vantsida ja siis veel koodi teada, et nimetatud alale sisse pääseda. Aga saime selle ka selgeks. Laeval on nimelt wc külastamine ainult vältimatu vajaduse korral, ehk siis enne peab kõik sündsad variandid proovima ära kasutada.

Laevas on ka hotell, mis on täpselt sama suur, kui on laeva üldkasutatavad pinnad, mis päeval on vaba põrand ja laud ja põranda küljes kinni olev pehme mööbel. Kõige peale on mõeldud. Laud lahkus ja pehme mööbel muutus peaaegu King Size voodiks. Igal meist on oma King Size voodi, Heinol kõige pisem, aga maha ta sealt ei kukkunud. Mitu korda öösel isiklikult kontrollisin, kui külge keerasin 🙂 . 

Esimene öö möödus kenasti, kohanen voodiga, see on kohati pisut ebatasane, aga kuna ikkagi piisavalt suur, siis leidsin oma koha seal üles.

Ärkasime kell 6.00. Söögi tegemise peale ei hakanud sadamas aega raiskama, et paneme kohe minema. Lähedal oli üks väike saar, see asub veel kohalikus arhipelaagis ja seal on laine vaiksem ja saab kenasti süüa teha ja seda manustada. Hannes tegi mulle ettepaneku uurida, mida huvitavat saab saarel teha või vaadata. 

Poveglia saar Veneetsia laguunis. See on üks kurikuulsamaid ja samas kõige vähem külastatavaid kohti siinmail. ChatGPT jagas selliselt infot, et me enam sinna minna ei plaaninudki. 

Asusime hoopis teekonnale, mille tänases lõpppeatuses peidab ennast üks levinumaid ristsõnade küsimuste vastuseid. (Jõgi 2-täheline Itaalias). Vastus loomulikult Po. Selle suudmeala on päris lai ja sinna me teel olemegi. Tuul oli selles suunas soodne ja meie ei lasknud endale seda 2 korda öelda.

Varsti läks muidugi huvitavaks. Sattusime peale ankrus olevaid ja kaugel reidil seisvaid taknereid ja muid suuri varje jätvaid laevu avamerele. Kõik asjad, mida silmaga näha saad on horisondil või ei näe neid üldse. Oli vaid üksik laev merel oma vahva meeskonnaga. Laev on selline nutikas, hoiab ise kurssi ja tegema ei pea midagi. Aeg muudkui läheb ja meie kõik muudkui sõidame. Sadamakapten teatas, et meid ootab laines meri. No ja ega ta palju ei eksinud ka.

Kohe räägin, miks ma sel korral trehvasin olema selline tähelepanelik ja valvas, et märkasin kuidas kapten võitleb unega, Heino istub tema vastas silmad kinni. Tiiu oli ka ennast kerra tõmmanud ja ei varjanudki, et kipub samuti magama jääma.

Aga mina pean salajast võitlust alguses unega ja siis, et huvitavam oleks juba merehaigusega. Tuli ja hiilis mu ümber ja korraga sai ta mu kätte. Tiiu poolt valmistatud maitsev hommikusöök tuli annetada kaladele. Ma olin seda tehes küll veidike hõivatud, aga Hannes ja Heino märkasid 3 delfiini lupsu löömas vöörist 10 meetri kaugusel. Võta praegu kinni, kas oli juhus või mitte…

Heino andis ingverit, aga see oli juba hilja ja abi ei olnud eriti. Tasapisi taastusin ja siis lolli peaga käisin all kubrikus ainult veepudelit toomas ja delfiin hüppas arvatavasti taas. Inimene ei peagi iga päev kogu aeg toidu peale mõtlema… 

Tänase öömaja leidsime Po jõe deltas Albarella saarel. See on kinnine ja turistidele mõeldud saar, kuhu lihtsurelikul asja pole.

Meil muidugi jälle poodi vaja ja selgub, et selles erimajandustsoonis seda polegi. Kaugemal on pood, aga sinna 2,5 km kaugusele ei olnud ise jala minna, selgus, et tagasi siis ei pruugi saadagi. Saime sadama direktsioonilt hea pakkumise – tasuta rattarent ja tagasi erimajandustsooni tulemise õigusega. Kasutasime seda ja käisime “inimeste juures” ja saime tagasi ka. Poe leidsime ka üles. Kapp on kraami täis ja võime homme edasi sõita. Plaan on minna taas merele ja ületada Aadria meri ja jõuda Horvaatiasse. Lubatakse vähese tuulega ilma. 
NB! Fotod on meie kõikide kaameratest