Äratust polnud kokku lepitud, aga viimane jutt oli, et peame varakult liikuma hakkama, kuna lõunast on oodata tormi ja vihmahoogusi. Esimene tegelane meist liigutas ja ajas teised üles kell 6:45. Ja siis hakkasime kiirelt tegutsema.
Esimene plaan oli minna Moleki linna ja seal ennast tormi lõpuni sisse kaevata. Tuult oli ja peagi algas ka vihmasabin, mis sundis meid korraks kokku leppima, et mitte kõik ei nõrgu laeva lael vaid teeme seda vaheldumisi ja kui ei pea olema vihma käes, siis võib selleks valmistuda laeva salongis.
Kui algne Moleki plaan oleks meid viinud lihtsalt sinna linnakesse varjule, aga siis tegi kapten päevakavas muudatuse ja me vahetasime sihtkohta. Hannes viis meid hoopis teisele saarele, mille nime ma ei saanudki teada. Küll aga on seal 3 allveelaevade peidukohta eelmise sajandi teisest poolest, kus ilmselt varjati vaenlase pilgu eest Jugoslaavia või NSVL allveelaevu (oletan, ei tea…). Külastasime neist ühte ja vaatasime seal veidike ringi.
Kui oled kunagi külastanud mõnda sarnastest objektidest, siis oled külastanud neid kõiki. Neist on tehtud teatavas mõttes turismiobjekt ja seda saab külastada ja vaadata seda “hiilgust”. Selline ajalugu on siin saarel olemas. Kuna see peidik kajas hästi, siis tegime seal ka oma väikese lauluürituse.
Peatusime hoopis linnas nimega Božava. Siin on tuulte eest kaitstud sadam ja saime sinna oma laeva kai külge kinnitatud.
Edasi oli juba lihtne – vaja laev saada ka maapealse elektrivõrguga ühendatud. Kilp oli olemas, aga särtsu seal ei olnud. Käisime kai juures olevas kõrtsis läbirääkimisi pidamas. Nad kinnitasid, et erafirma, kes seda kaid haldab, telefoni ei võta ja neid kätte ei saa. Noor pere pidas seal seda kõrtsi. Meie plaan oli nendega sõbralikesse suhetesse astuda. Meil on jätkuvalt särtsu vaja ja WC teenus on meile ka vajalik. Selleks ostsime sealt õlled ja saime edaspidi kõik vajalikud teenused kätte. Väga toredad inimesed olid.
