Eile leppisime kokku, et magame sel hommikul pikemalt, et kiiret meil tegelikult kusagile pole. Kes ärkab, teeb kohvi nii, et teised ei kuule jne.
Ärkasime valdavalt kell 7.30. Oli selline mõnus hommik Porec’i linna kesksadama lahes, ühtegi hingelist linnas näha polnud, vesi sile ja meie oma poi otsas oleval alusel joome musta kohvi ja naudime meid ümbritsevat vaadet.
Edasi läks tegusamalt. Kapten Hannes pani kaardile täpi, mis tähistas ankrukohta kusagil lahesopis meie poolel teel Rovinj linna. Asusime tasakene teele ja vaiksel käigul liikudes saime sinna tunni ajaga kohale. Mind edutati junga kohalt korraks tüürimehe kohale ja sain selle maa jagu roolis olla. Kõik läks õnneks hästi.
Seal lahesopis saime Tiiu tehtud hommikusöögid ka manustatud.
Heino ise hakkas jalga laeva ahtris vette ajama ja katsume, kui külm vesi ikkagi on. Kahjuks laeva veetemperatuuri mõõtja näitas vastakaid numbreid ja nii me siis ei teadnudki, kui soe vesi seal lahesopis oli.
Ainus viis seda teada saada oli seda käekellaga mõõta. Ja nii me siis tegimegi. Vesi oli 16 kraadine ja kui sisse minnes oli korraks ehk väike kargus hinges, siis see asendus kohe mõnusa supluse tundega. Olime vist 10 minutit vees koos uudishimulike kaladega, keda Tiiu muudkui söötis ja kes sellepeale ennast näitamas käisid. Vesi on rohekas ja väga selge (loe läbipaistev).
Edasi viis meid tee juba selle piirkonna peamise pärli Rovinj linna sadamasse. Saime oma jahile sinna kenasti koha ja peagi asusime linna vallutama. Seda rasket tööd me ei teinudki kõik koos vaid igaüks omas tempos. Tiiu pani kohe minema ja teatas, et minu ja Heinoga ta koos nii aeglaselt kulgeda ei soovi. Hannes pidi ka omade asjadega tegelema ja nii siis olimegi Heinoga kahekesi (vana)linna uudistamas. Turiste ja rahvast liikus päris palju. Kaubandus ja kohvikud ka täiel rindel avatud. Pühapäeva puhul on poed kinni, aga siin vanalinnas me neid nagunii ei kohanud.
Vaatasime kõik vajaliku ilusti üle. Käisime Püha Eufemija kirikus ja platool, sealt avanesid vägagi kaunid vaated nii merele, kui linnale endale. Kitsad tänavad sillutatud kividega, mis aegade jooksul on inimeste poolt üsna siledaks lihvitud. Aga igal pool on puhtus, prahti maas ei vedele. Inimesed on sõbralikud, naeratavad ja teenindajad räägivad head inglise keelt.
Kirikumäelt alla tulles otsustasime kiusatusele järele anda ja ühel tublil kõrtsmikul meile kohalikku vaadiõlut – PAN ette kanda. See oli igati õige otsus, sest meile see õlu vägagi maitses ja kindlasti turgutas meid edasi liikuma.
Järgmisel hetkel olime mööda paljusid kitsaid ja veel kitsamaid tänavaid kõndides jõudnud Rovinj linna poolsaare teise külge, kus ka uhke sadam, laevad ja turistide hordid. Kogu kaldaäär oli palistatud erinevate kõrtsidega, kes suuresti pakkusid sama variatsiooniga menüüd. Aga meid neil oma võrku sel korral püüda ei õnnestunud.
Linnas jagus jalutamist rohkesti. Vaatasime kõik üle ja ei lasknud ennast meelitavatest kohvikutest häirida. Kui lõpuks meie laeva sadam ja -mast paistma hakkas, siis otsustasime Oskar Lutsu moel käituda ja selle eest, et me nii tublid olime ja kusagile kõrtsi varem sisse ei läinud, lubasime endale õlle ja lihtsa sändvitsi tuunikalaga, et seedimist turgutada. Aega läks, aga asja sai. Meie sadama läheduse tõttu tulid sinna ka teised reisisellid ja koos premeerisime ennast seal õllega. Oluline moment koha valikul oli WC olemasolu selles asutuses. Laevareisija peab alati oma käigud paar sammu ette mõtlema…
Õhtu arenedes otsustasime otsida linnast sellist autentset söögikohta, kus on kohalik köök jne. Tiiu interviueeris kohalikke ja sai ka erinevaid vastuseid. Käisime mõnda neist ka otsimas ja küll see või teine tegur, aga lõpuks maandusime Porta Antica nimelises söögikohas sadamas ja see oli õige otsus. Head söögid ja parajad portsud. Meeldivalt familiaarne teenindus pealekauba. Nalja visati kogu aeg ja mul õnnestus nende peakelnerilt isegi kerge turjamassaaz saada. Sõin elus esimest korda teadlikult tagliatellet trühvlitega ja Tiiu, kes on olnud palju aastaid maailmakodanik ja vist kõike juba söönud, tellis sama ja kiitis selle autentseks. Ja mulle see asi maitses. Kui palusin Tiiut kirjeldada trühvli maitset, siis ta ei osanudki seda teha, pole pähkel, pole juust jne.
Heino otsustas minna Argentiina teed ja tellis endale lihavaliku, Hannes on truu kohalikule kalale.
Kui sattud siiakanti, siis soovitame minna samasse kohta sööma – Porta Antica.
Homme liigume edasi, hetkel pole plaan veel lõpuni paigas ja see sõltub ka ilmast ja tuulest.
Galeriis olevad pildid on meie endi tehtud 🙂
