Eile, samal ajal, kui kirjutasin eilset postitust, oli ümber laeva täielik tuule ja maru möll. Kõik mis sai, lendas ja kui just ei lennanud, siis olid ilmselt juured all. Laev ägas ja väändus igas suunas. Kohati oli üsna koledaid hääli kuulda.

Avastasin oma mõtteis, et kui reisi esimesel päeval oleksin sellesse kubrikusse sellise loksutamise keskele sattunud, siis ma ei taha mõeldagi, mis tundega ma oleks ennast pahupidi pööranud. Nüüd olime kõik üsna harjunud selle laineloksuga ja lihtsalt häirisid hääled, mida torm ja laev tekitasid. 

Hommikuks oli torm vaibunud, sadas laiska vihma ja laevatekk oli lige. Ilmateade ei andnud eriti hea ilma lootust, tuult küll vähem, aga ikka üle keskmise, vihm ka üsna suure lootusega olemas.

Asusime teele Zadari poole. Mina valmistasin ennast ette, soojalt riidesse, krae üles ja vaim valmis. Tegin meestele ettepaneku, et keegi ei pea ennast teiste arvelt ohverdama. Teeme vahetused ja käime korda mööda vihma käes rooli valvamas.

Aga kaptenil oli veel parem plaan. Oleme kõik sees ja las rool on üksi väljas vihma käes. Laev on ju ise kurssi hoidev ja lisaks kaamerapilt mastikaamerast ja peenemat sorti radarid jälgivad ümbrust. Seest saab kaptenisillalt kurssi korrigeerida ja kaardilt jälgida läbitud maad. Hannes ikka käis õues ringi vaatamas, aga suures osas ei pidanud me vihma ja külma taluma kohustuslikus korras. Käisime hoopis vabatahtlikult vaatamas, kuidas delfiinid meie laeva saatsid ja muudel sarnastel põhjustel.

Pool teed sõitsime purje all. Zadari lähenedes tegi Hannes manöövri ja sõitsime Zadari mere perimeetri 100 meetri kauguselt aeglse purjekäiguga ĺäbi. Ilus linn. Tegin küsituluse meie seas, et palju siin miljonilinnas elanikke ka on? Arvamused, k.a. mina jäime vahemikku 200 000 – 400 000, Wikipedia teab, et peaaegu 73 000 elanikku. Kasvuruumi veel on.

Meie laeva sadam ei ole otse Zadaris vaid 10 km eemal – D-Marin Dalmacija Marina sadamas. Igavesti uhke sadam, suur ja selliseid laevukesi täis, et hoia ja keela. Hannes oskas neile ka orienteeruvaid hindu välja pakkuda. Ikka täielik ulme on see maailm. 

Saime seal sadamas enda laevale väga hea koha, kust hästi ära paistab ookean. Sadama kontor ja WC ja duss ja muu infra kohe käe-jala juures. Üle tee superkaatrid ja muu silmailu.

Siin, selles kohas saigi otsa meie vahva merereis. Hannes viis meid restorani sööma ja võttis reisi tabavalt seal kokku. See reis andis meile kõigile võimaluse oma rutiinist välja tulemiseks, ennast uutes olukordades proovile panemiseks jne. Mul on tunne, et Hannes kas teadlikult või mitte, kogenud meremehena, oskas näha meie tugevusi ja nõrkusi, neid sobivalt ära kasutada ja samuti nõrgemaid külgi arendada. Õpetas laeva toimimist, kuidas mootor käima ja kinni panna, kuidas siduda sõlmi, kuidas miskit otsa tõmmata ja järgi lasta. Minusuguse maaroti elupilti laiendas see reis oluliselt, nii purjetamise, laeva etiketi, kui suhete osas.

Homme on ees laeva pesu ja puhastamine, pesu pesemine ja laev tõstetakse kuivdokki. Viimase öö magame samal laeval, aga juba kuivdokis, ehk maa peal. Ja kui seal öösel tunned, et miskit kõigub, siis on ilmselt midagi pahasti.

Ülehomme on plaan minna lennukiga sõitma ja vahepeatusega Krakowis jõuda Tallinna.

Mesipuu ootab!