Täna ärkasime oma Albarella saare erimajandustsoonis traditsiooniliselt kell 6.00. Hommikused protseduurid on meil juba selged, kellel dussi alla vaja, kellel vaja kergendust otsida jne. Siin oli puhas ja igati vahva selleteemaline sadamarajatis.

Meil on täna pikk reisipäev, vaja on Albarella saarelt saada üle mere Horvaatiasse, Porec’i linna. See tegi üle 50 meremiili. Sõitsime mootoriga peamiselt, sest oli peaaegu tuulevaikne ilm ja sile meri. Nägime paaril korral ka delfiine veest välja oma seljauime sirutamas. 

Tiiu sai sellel rahulikul merel meile kõigile maitsva hommikusöögi tehtud ja meie sellel tüünel merel selle kõik ka ära konsumeeritud. Selline hommikueine ei ole tavaline, seda just selle mereloleku ja seltskonna tõttu. 

Meil oli ees 10+ tundi meresõitu, mille läbisime keskmise kiirusega 6,5 sõlme tunnis. Meri oli kahtlaselt tühi, teisi laevu me umbes poole reisi aja jooksul ei näinud ja olime oma vahva jahiga ainsad hinged vee peal kuni horisondini.

Meil on Elon Muski Starlinki internet laevas. Merel ikka asendamatu, sest kui maa jääb kaugele ja mobiilimastid jäävad pisikesteks, siis kaob ka levi ja internet. Nüüd selgus, et ka Starlinkil on erinevad paketid ja meil on kasutada selline pakett, mis lubab internetti kasutada kuni 12 meremiili kaldast. Avamerel olime ilma netita ja tegelesime nutipaastuga.

See omakorda andis võimaluse laevas teha vajalikke tegevusi. Näiteks Hannes hakkas laeva interneti võrku ümber ehitama koos Heinoga. Hiljem installeerisime veel laevale uue sprayhood’i ehk rooliruumi ees oleva aknaavadega kate, mis teeb näiteks vihmaga sõidu lihtsamaks.   

Ja siis tuli aeg meenutama hakata Horvaatia hümni, sest laeval tuli riigipiiri ületamise tõttu välja vahetada selle riigi lipp teise riigi lipu vastu. Sellel lipul on kindlasti ka oma nimi. Laevanduses on mõisteid palju. Ma teadsin varem sõnu koiku, kambüüs, tekk, ahter ja vöör, aga selgub, et neid on veel päris palju. Ja mingeid nöörijutte siin majas ei räägita 🙂

Aga jah, Heino heiskas siis laevale Horvaatia lipu ja vahetult peale selle hakkasidki meile üle mere paistma maa siluetid. Meie tänane sõit oli ajaliselt pikk, aga läks väga sujuvalt ja kiiresti. Pea kogu reisi ajal toimus elav vestlus ja keegi ei maganud. Päevad pole vennad…

Soojaks läks ja saime ennast õhemalt riidesse pandud. Kati oli mu kotti pannud päikesekreemid ja ma siis hõõrusin ennast sellega korralikult kokku. Aga sellele vaatamata olen kena punase jume saanud, aga õnneks kusagilt ei valuta ja nahka ka maha ei aja.

Jõudsime lõpuks Porec’i linnakesse ja seal selgub, et haruldane küll, aga sadamakohta meile ei jagu. Aga meie kapten pole papist poiss, tegi hoo pealt otsuse, et läheme siis poi külge.

Sellega seoses tekkis siia linna uus transpordiliin, mida sõidetakse kummipaadiga liinil: Infinita jaht – Porec’i linna kesklinna kaldapealne. Paadil on mootor taga ja Hannes koos Heinoga asusid meie inimesi maale vedama. Paati vette lastes läks ta korraks ümber ja vesi tuli pisut sisse, s.t. põrandale.

Kui minu kord tuli paati minna, siis mu ettevaatlikkus ei lubanud istuda paadi esiservale, mis on sobilik mõnele kergemas kaalus olevale inimesele. Minu puhul oli oht, et paadi nina läheb veepiirile liiga lähedale. Istusin kenasti paadi põhjas ja minu laeva kapteniks oli Heino.

Heinole oli 2 minutit enne seda sõitu mootori kangid ja hoovad selgeks tehtud. Ja nii me läksime, mina paadi ninas istudes selg ees ja teadmata, mis ees ootab. Heino, esimest korda elus kummipaati juhtides, vasakukäelisena, võitles selles pisikeses paadis paremakäelistele mõeldud mootoriga.

Samal ajal oli meie teel ka muidugi tihe ristisuunaline liiklus. Mina istun paadi põhjas ja kube on lige sellest veest, mida paati koguti teda vette lastes, ise Heinot lohutades. Aga Heino mõtles, kas jõuab selle kummipaadiga ühe suure laeva nina eest läbi lipsata või mitte, tõi meid kenasti kõige popima kaldarestorani välisterrassi ette ära ja mul õnnestus seal isegi kaldale saada.

Seisan seal kaldal ja filmin seda kino kuidas Heino läheb paadiga laeva juurde tagasi. Ma ei välista, et ka mina võisin olla oma märja püksitagumikuga mõne restorani külalise telefoni siis pildina talletatud.

Lõpp hea, kõik hea. Leidsime sõbraliku restorani ja saime maitsvad söögid ette ja õlled samuti. Arve maksmise järel anti meile Slivovitsi pits igale ühele “on the house”. Igati viisipärane värk. 

Hannes viis Tiiu laevale ja me läksime Heinoga poodi otsima, et oma karastusjoogi varud ära balansseerida. Mida me ka tegime ja arvestades asjaoludega sai ka restorani tualetis käidud.

Hannes juba ootas meid kaldal kummipaadiga ja saime lõpuks jahile. Sel korral õnnestus meil rammida minuga reisil ühte lainet ja lisaks kubele sai ka selg märjaks. Mis oligi märk, et see särk läheb musta pesu korvi ja püksid said sätitud reelingule kuivama.

Homme läheme tutvuma Rovinj’i linnakesega.